DNB Vana-aasta maraton

Tallinnas käidud ja maraton joostud, ise elus ja terve! Nüüd väike puhkus ja siis peab mõtlema, kuidas valmistuda järgmiseks hooajaks. Mingid plaanid ja ideed Kalle peas küpsevad.

Mõne sõnaga Vana-aasta maratonist ka minu silmade ja tegude järgi.
Ilmga just eriti ei vedanud, kogu aeg tuli taevast midagi alla. Teatud kohtades puhus ka kõle tuul vastu, päris jahe oli.
Jooksma pidi ühe 5 km ringi ja siis kuus 6,2 km ringi. Alustasin nagu ikka rahulikus tempos, kui olin läbinud 2km haakisin end Lauri Valdmaa sappa. No nii me siis kahekesi kulgesime, kord vedas tema, siis mina. Tegelikult oli päris hea joosta koos, sai maailma asju arutatud, ei hakanud igav ja suutsime hoida ühtlast head tempot. Kuskil 27 km hakkas Lauri maha jääma. Ma alguses nagu ei pannud tähelegi, et ta maha jäi, kui märkasin siis oli vahe juba suur. Egas midagi jätkasin omas tempos. Tempo aga langes, aeglaselt aga ikkagi langes. Mis oli huvitav, et pulss ka langes. Kuni 39 km oli olemine peaaegu normaalne, oli külm aga jalad töötasid. Rehkendasin, et peaks lõpetama 3tunni ja 17-18min piirimail. Kahjuks kaks viimast kilomeetrit kujunesid aga põrgulikeks. Kui pargist keerasin välja, siis tegi väsimus, tugev ja külm tuul oma töö. Jalad muutusid loetud sekunditega kangeks. Alandasin veel tempot. Tõesti, viimased kaks kilomeetrit olid ülirasked. Sellist tunnet, et kõik on läbi, enam ei jõua jne. ei tekkinud, lihtsalt oli külm ja jalad ei töötanud nii nagu oleks pidanud! Aga, mis siin ikka vinguda, tingimused olid kõigil ühesugused ja kõigil oli raske.
Aeg oli 3:20:41. Tegelikult minu kohta hea aeg, ise rahul, kuigi need kaks minutit!
Peale maratoni saun ja kuum kohv, keha läks soojaks ja eluvaim tuli tagasi.
Selleks aastaks siis maratonidega kõik.
Kõigile ilusat jõulu ja meeldivat aasta vahetust.
TRAIN HARD!!

Üks maraton veel!

Nii, nüüd on siis otsus tehtud. See aasta osalen veel ühel maratonil, DNB Vana-aasta jooksul. Sihiks olen seadnud lihtsalt läbida maraton, aeg pole oluline, kuna ettevalmistus on puudulik. Seda jooksu võtan, kui head pikka treeningut.
On ainult üks aga! See on ilm, kui on ikka tormine ja külm siis ei osale.
Loodan, et ilmaga veab, kohtume 18 detsembril Tallinnas.

Berlini maraton 2012

Peale Frankfurti maratoni on Saksamaast selline vaimustus, et registreerisin end järgmiseks aastaks Berlini maratonile!
Nädala lõpuks teen ülevaate oma jooksust Frankfurti maratonil.

Frankfurt maraton.

Frankfurtis käidud! Maraton ka joostud, tõsi see eesmärk millise ma endale püstistasin ma ei täitnud, pigem ületasin.
Frankfurti lendasime otse Tallinnast, Lufthansa lennukiga. Väga meeldiv lend ja teenindus, pakuti kohvi, karastusjooke, veini ja pirukat. Kui kunagi peaks veel lennukiga reisima siis valiks Lufthansa, kindel valik.
Frankfurdi lennujaamast sõitsime hotelli taksoga, sõit võttis aega 20min ja maksis 29 eurot. Kui see summa jagada nelja peale siis polegi kõige hullem. Hull oli see, et takso kiirus küündis 190 km/h kanti. Natuke hakkas ikka kõhe.
Hotell oli kesklinnas. Stardi kohta oli sealt 10 minutit jalutamist. Hotelli nimi Savigny. Hotelli kohta mitte ühtegi halba sõna. Hommikusöök oli suure valikuga, andis ikka valida ja süüa. Tubades vaikus ja rahu, öösel magasin nagu tapetud. Mitte miski ega keski ei häirinud und.
Natuke sai ka Frankfurti ööelu vaadatud. Kõik oli ilus kuni sattusime punaste laternate tänavale. Tunne oli selline, et olema türgis või mõnes muus araabia riigis. Päris huvitav kogemus. Kesklinnas muidugi palju pilvelõhkujaid, ehtne city. Ronisime ka Main Toweri tippu, vaade vääris seda. Söögi hinnad kesklinnas natuke kallimad, kui Eestis aga ei midagi hullu. Kaubandus tänav oli ka elamus, mis kaubamärgid ja mis hinnad! Hinnad muidugi meie mõistes kallid aga ega Eestis 100 000+ eurot maksvaid käekellasid ei näe, või kullast ja kalliskividest ehteid, mille hinnad algavad 50 000 eurost kuni .... ja kõik need asjad on vitriinis ja ega neid seal polnud üks või kaks, ikka korralik valik. Tänava nimi oli vist Ziele või midagi taolist. Põhilised keeled mida kallite kaubamajade ümber oli kuulda oli saksa ja vene keel.
Maratonist siis ka läbi minu silmade.
Numbri ja kiibi sain kätte päev enne maratoni, number oli nimeline. Lisa boonusena said kõik osalejad maratoni kirjadega seljakoti. Seljakott sisaldas igasuguseid huvitavaid asju. No näiteks neli muna, neli patareid, paras ports ajakirju. Oli ka üllatusi! Üllatus oli kiibi kinnitus, seda lihtsalt ei olnud. Kiip tuli siduda paelte vahele. Muidugi see on hea kinnitus, pole muret, et kiip kaob ära. Aga hiljem peale jooksu ära võtta oli natuke ebamugav.
Sai käidud ka pasta peol, sai pastat, õlut, vett, coca-colat. Mingid bändid esinesid, kedagi küsitleti, laval oli kogu aeg mingi tegevus, täitsa okey üritus, ainult saksa keelne.
Maratoni hommik nagu ikka, kõht täis, vaseliinitamine, väike võimlemine ja starti minek. Stardialas väike sörk ja venitus. Õhutemperaruur oli +10, tuult eriti ei olnud, taevas vines. Väga hea ilm. Huvitav oli see, et enne starti ei olnud hinges mingit ärevust. Rahulik ja muretu tunne.
Start antud ja 3 minutit hiljem jooksin kanga alt läbi. Esimene kilomeeter oli aeglane ja vaevaline. Kuni 8 km ei saanud joosta oma jooksu, rahvast palju, rada kitsas. Siht oli kinni püüda 3.15 tempomees. 3.15 tempomehed jooksid aga umbes 200m eespool. Peale 8 km läks lahedamaks, sain juba joosta nii nagu plaanisin. Proovisin joosta ühtlase tempoga. Pisitasa lähenesin ka 3.15 tempomehele. Olemine oli päris hea, isegi liiga hea. Kümme esimest kilomeetrit läksid märkamatult.
Alates 15km hakkas aga juhtuma. Sain kätte 3.15 tempomehe. Tema sabas jooksin kuni 22 kilomeetrini. Olemine oli hea aga kõhtu tekkis imelik tunne. Mõte käis läbi, et olemas, varsti kükitan kuskil põõsa all, põhi alt läinud ja see on kogu maraton.
Selliste mõtetega kulgesin kuni 35 km. Kuidagi endale märkamatult jäi 3.15 tempomees maha.
Alates 38 km läks raskeks, jalad käisid oma rada, mõte teist rada. Tahtsin tempot tõsta aga jalad keeldusid. Kuni 40 km oli ikka päris raske, kuigi kell näitas, et tempo pole langenud. Aga eks need viimased kilomeetrid maratonil jooksed juba tahtejõuga, samm oli puine ja jalad kanged.
Alates 40km läks kergemaks, ei teagi, kas see, et lõpp oli kohe käes või mis aga samm läks taas kergeks ja enesetunne heaks.
Lõpetasin punasel vaibal, vilkuvate tulukeste saatel. Tunne oli nagu Hollywoodi staaril. Rahvas plaksutas, meeletult kõva muusika. Sellise hetke nimel võib joosta maratoni küll! Kohe suunati taastuma, medal kaela, kile ümber ja taastu. Taastuda muidugi oli millega, pakuti vett, spordijooki, õlut, cocat, kohvi, puuvilju ja saiakesi, võib olla midagi veel, endal polnud eriti isu oli ainult janu.
Taastusin ja läksin siis alast välja, otsisin kohta, kuhu kiip ära anda. Lõpuks sain teada, et registratuuri. Peale seda vahetasin riided, otsisin üles oma kaasa ja siirdusime hotelli. Hotellis mõnulesin vannis, natuke tukastasin ja olingi küps taas sukelduma Frankfurti ööellu!
Õhtul tähistasime maratoni lõpetamist mingis pubis. Korralik söök ja väike õlu. Peale seda oli ainult üks soov, magada ja veel kord magada.
Esmaspäeval sai koju lennatud. Frankfurdi lennujaam on suur, väga suur. Sinna minnes peab ikka aega olema. Chek-in tehtud, kõmpisime oma väravani 20min. Vot see oli juba katsumus! Miks Tallinna lendav lennuk on kõige tagumises otsas? Hilja õhtul olime lõpuks oma kodus.
Minu arvamus Frankfurti maratoni kohta on positiivne, korraldus väga hea, kõik toimis ladusalt. Mis pani imestama oli see, kuidas osati kesklinnas rada ära mahutada. Rada ise hea, mingeid erilisi tõuse, pigem lauge ja kiire rada. Kui kunagi veel avaneb võimalus siis kindlasti osaleks Frankfurti maratonil ja kõigile soovitan, kui tahate joosta head aega siis Frankfurti maraton on selleks sobiv.
Ise jooksin isikliku rekordi, plaan oli joosta 3:15:00-3:17:00. Tegelikult suutsin läbida maratoni ajaga 3:13:19. Minu kohta hea aeg. Aga nüüd kaks nädalat puhkan, ja siis alustan taas treeningutega.

Tossud talveks.

Sai siis talveks Jooksueksperdist ostetud uued tossud. Asicsi toodang, mudeliks Moriko 5G-TX. Pealsed goretex materjalist. Kui saaks uued soojad kindad siis oleksin talve tulekuks valmis ja suhteliselt hästi motiveeritud!

Üks nädal veel maratonini.

Selleks ajaks on tõenäoliselt järgmisel nädal kõik läbi. Maraton joostud ja vist inimese tunne ka tagasi tulnud.
See nädal olen jooksu mahtu vähendanud. Pikim ots pühapäeval 16km, 04:56 min/km, keskmine pulss 142. Minu kohta täitsa hea tulemus, peale jooksu väsimust ei olnud, eks ma proovin maratoni joosta veel kiirema tempoga.
Nädala sees sai tehtud ka lõigujooks ja tempojooks. Kõik oli nii nagu plaanitud.
Vasaku jalaga väiksed probleemid aga loodan, et mõne päevaga saab asja korda. Kui ei saa siis jooksen palju jalg lubab ehk kannatan kuidagi lõpuni.
Toitumine on ka nüüd suurema tähelepanu all. Laen organismi süsivesikutega ja joon ohtralt mineraalvett, söön vitamiine ja muidugi magneesiumi.
Järgmine pühapäev näen, mis lõpuks välja tuleb.

Kaks nädalat maratonini

Õnneks kaks nädalat on jäänud Frankfurdi maratonini. Miks õnneks? Kui vaatan seda ilma siis ei tahaks eriti pikalt enam treenida, vihm ja tugev tuul teevad oma.
Ettevalmistus on kulgenud enam vähem paani järgi. Tõsi, tänu ilmale olen pidanud treeninguid muutma aga see ei oma suurt tähtsust. Kõik olulised jooksud olen ikka saanud ära joosta.
Need viimased nädalad võtan mahtu vähemaks ja keskendun kergematele treeningutele. Organism peaks saama taastuda. Samuti pööran toitumisel suuremat tähelepanu, süsivesikud, vitamiinid, amiinohapped, mineraalvesi jne. Varsti peaks siis näha olema, mis välja tuleb!
Aga mõtetes olen juba järgmise aasta jooksudes!

76 Rabajooks

Rabajooks joostud ja Tallinnas ka shopatud!
Rabajooks see on korralik rada, mis ei ole raske, palju palju inimesi, hea korraldus ja mõnus fiiling. Ehtne rahvaspordi pidu. Selline on minu nägemus Rabajooksust.
See aasta osalesime kolmekesi, mina, abikaasa ja poeg. Eks me proovisime siis joosta vastavalt oma võimetele.
Minu jooks kulges siis nii, et peale starti esimene kilomeeter oli natuke sebimist aga siis sai juba joosta omas tempos. Ja tempo oli üllatavalt hea, keskmine kilomeetri aeg 03:51, pulss keskmine 162 ja max 166. Kui aus olla siis ma isegi peale jooksu olin natuke ehmunud, ise poleks uskunud, et olen võimeline sellise tempoga täna jooksma, sest laupäeval tegin pikema jooksu 27km ja õhtul veel tugeva kangi trenni. Täna hommikul oli veel väsimus sees ja enesetunne mitte just kõige värskem. Üldiselt suutsin hoida tempot ja rasket momenti ja hetke ei olnud. Võiks öelda, et tugev tempo treening. Peale esimest ringi jooksin veel rahulikus tempos teise ringi otsa. Ilm ideaalne, tuju hea, mis siis viga joosta!
Peale Rabajooksu sai tehtud ka väike poe tiir ja korralik söömine. Õhtul veel jõusaali treening. Ja ongi imeilus päev läbi, oleks selliseid imelisi päevi veel!

Paide-Türi rahvajooks

Paide-Türi jooks on minu üks lemmik jooksu üritus. Kõik on kuidagi loogiline ja hästi organiseeritud. Rada ei ole raske ega kerge, selline mõnus.
Jooksust ka lühidalt. Otsest eesmärki endale ei seadnud, plaan oli joosta enesetunde järgi. Stardi koridoris sättisin end Janeki ja Andrese taha. Mõtlesin, et jooksen mingi aeg nende taga ja ju siis on näha. Start antud ja jooks algas. Panin siis joostes minema, poisid jäid kohe maha. Esimese kilomeeteri aeg 03:57. Enesetundel polnud viga, jooksin siis aga edasi. Kui Paide lõppes, seal ringteede kandis nägin kaugel, kaugel ees veel vilkuritega autot ja liidreid. Tempot proovisin hoida 4 min kanti. Õnneks ei olnud ma üksi, sattusin punti. Olin pundis taga, mingi hetk eespool kiirendati. Punt lagunes kaheks. Otsustasin ka kiirust lisada, proovisin esimest punti kätte saada aga ei saanud. Mingil hetkel enne Kirnat hakkas ka tuul puhuma vastu. Raskeks ei läinud aga ebamugav oli.
Poolel maal Kirnas oli enesetunne ok. Peale Kirnat on tõus, seal tõusul sain mööda mitmest ees olevast jooksjast, see aasta see tõus ei olnud nii hull, kui eelmine aasta.
Natuke veel jooksmist, kui nägin ees jooksmas kolme nelja jooksjat, seda väikest jooksjate punti vedas pisike blond neiu. Kulgesin omas tempos ja umbes kilomeetri pärast möödusin neist. Pisike blond neiu oli üks Luikedest. No oli ikka imelik vaadata, et väike neiu veab suuri mehepoegi. Endal tunne hea ja oma tempo sobis. Mingi hetk kuulsin ähkimist ja puhkimist, üks mees möödus. Mõte käis läbi, et võtaks talle sappa aga nägin, et ta samm ja hingamine on mehel ikka päris rasked. Jooksin aga omas tempos edasi. Viimases joogipunktis sain ta kätte, kole väsinud ja raske olemine oli mehel.
Endal läks raskeks vahetult enne Türit, lasin siis natuke tempo alla. 1km enne lõppu olin juba kosunud, viimane kilomeeter oli jälle normaalse tempoga. Staadionil pool ringi ja oligi kõik.
Peale jooksu kilomeetri jagu kerget sörki ja venitamist.
Aga siis kulus 00:54:53, koht 72. Parem, kui eelmine aasta.
See nädal plaanis Rabajooksul osaleda, ühtlasi saab ka Tallinnas natuke seigelda ja äkki natuke shopata!

Pirita Sügisjooks

Pirital käidud ja jooks joostud. Täitsa hea üritus oli. Kõik oli hästi organiseeritud. Kogu perele jagus tegevust.
Jooks oli nagu jooks ikka. Start, natuke rüselemist esimesel 500m, edasi sai juba joosta omas tempos ja rütmis. Plaan oli joosta 4.05-4.10 sek/km. Ise veel kõhklesin, kas ikka suudan hoida sellist tempot, sest laupäeval jooksin 30km keskmise tempoga ja jalad olid pühapäevaks natuke väsinud. Suutsin küll! Rasket momenti ega ära kukkumist ei tekkinud, lasin ühtlase hooga lõpuni. Aega kulus siis 00:22:13, 5,7km ringi läbimiseks. Ja siis veel teine ringi otsa, muidugi juba aeglasema tempoga. Normaalne rada, ilm ilus, enesetunne hea, mis viga joosta!
Tegelikult rada oli väga hea ja kerge. Ei olnud ühtegi tõusu ega laskumist. Raja tähistus väga hea. Ainus asi mida pidi jälgima oli juurikaid, et ei komistaks. Muidugi, kui jooksjaid osaleb rohkem siis läheb rajal kitsaks. Suured tänud korraldajatele, hea ürituse eest. Kui järgmine aasta toimub sama jooks oleme perega kohal.
Järgmine nädal siis Paide-Türi rahvajooks. Seal saab juba ettekujutuse, kuidas on kulgenud ettevalmistus Frankfurdi maratoniks, peaasi, et ilm oleks hea!

Frankfurt 30.10.2011

Otsustatud! Osalen Frankfurdi maratonil. Registreerimine on ka tehtud. Eesmärk nagu ikka, elusalt lõpetada ja tunda mõnu maratonist.

Praegu enesetunne normaalne, ainult ilm teeb trikke. Aga oma treeningud saab ju kuidagi ära teha.
Endale pakub huvi, kas jõuan oktoobri lõpuni taset ka hoida. Pühapäeval jooksin eelviimast korda enne maratoni 30 km rahulikus tempos. Polnud hullu, kui ilm lubab siis see nädal tahaks joosta veel 30 km aga natuke kiirema tempoga. Ja siis hakkan mahtu vähendama.

Peale Frankfurdi maratoni nädal või kaks ei jookse ühtegi meetrit, puhkan.

Järgmise aasta kevadel Stockholmi maraton ja sügisel Berliini maraton.
Sellsed on siis plaanid see aasta ja ka järgmine aasta.
Elame näeme.

Tallinna poolmaraton 2011

See aasta kahjuks maraton enda plaanidesse ei mahtunud, piirdusin poolmaratoniga. Plaan oli joosta poolmaraton kui tugev treening. Aeg pidi tulema alla 1h38min. Kui oleks läinud aeg üle siis oleks midagi väga valesti. Praegu valmistun sügiseseks maratoniks, kiiruse treeninguid pole kaks nädalat teinud. Selliste eesmärkide ja ettevalmistuse pealt läksin poolmaratoni jooksma.
Registreeritud sai end kõige viimasel minutil, seega ka startima pidin päris tagant. Kuigi oleks saanud enne starti trügida ette aga see ei ole minu loomuses. Vahetult enne starti kuulsin, et Kaupo lõpetas eestlastest esimesena, see uudis tõstis tuju kohe taevasse!
Peale starti kulus 30sek, kui ületasin ajavõtu mati. Esimese kilomeetri läbimiseks kulus 6min. Aga peale seda sai nagu vabamalt joosta, tee läks laiemaks ja rahvast vähemaks. Selles mõttes oli hea joosta, et endast ei jooksnud nagu keegi mööda aga ise möödusid kogu aeg kellestki.
Jooksus oli kerge tunne, tempo kõikus 4:10-4:16 km vahel. Mõtlesin, et jooksen selle tempoga 15 km ja eks siis näeb, mis saab. Kui aus olla siis ei saanud midagi. Sellise tempoga tiksusin rahulikult lõpuni. Raskeid momente ei olnud, vast Pikal tänaval oli natuke ebamugav aga ei midagi hullu. Selline hea raske treening, isegi treeningu kohta väga raske. Sain ka aru, et maratoni jooksuks 4:15 min/km ei ole veel minu jaoks.
Üldiselt hea üritus, kui soovid oma maratoni aega parandada siis tasub täitsa Tallinna maratonile mõelda, rada ei ole raske. Kuid midagi ka häiris, rada ei olnud just kõige, kõigem. Mis ei meeldinud oli kilomeetri tähistus, andis ikka nuputada millini kilomeetri tähis on maratoni ja milline poolmaratoni oma. Algul mõtlesin, et ise olen selline saamatu, aga ei, paljud tuttavad kurtsid sama. Ja muidugi Tallinna teed, sellised vaod teedel, et ime! JP oleks võinud olla lauad pikemad.
Aega kulus minul siis 1: 29:44. See on oma kella järgi. Kordasin täpselt oma senist parimat poolmaratoni aega. Oli hea meel aga sellist pidu hinges polnud, kui sain esimest korda aja alla 1h30min.
Peale jooksu kohe koju, väike puhkus ja jõusaali. Sügisene maraton ju veel jooksmata!

Jooks ümber Ülemiste järve

See aasta oli Ülemistel kaks eesmärki, lõpetada jooks ilma vigastuseta ja aeg peaks tulema sama või isegi kuni 5min. kehvem, kui eelmine aasta. Miks nii väiksed eesmärgid? Sest täpselt nädal tagasi jooksin Helsingi maratoni ja ma pole kunagi nädal aega hiljem peale maratoni osalenud ühelgi jooksul. Vanal inimesel võtab ikka taastumine rohkem aega.
Helsingist saabusin koju pühapäeval. Esmaspäeval puhkasin ja alates teisipäevast hakkasin taas jooksma, tempo rahulik. Esimestel päevadel olid jalad puised aga iga päevaga muutus olemine paremaks. Suured tänud massöör Irene Mikule, kolmapäeval tegi ta imet, 2,5 tundi ta pusis ja venitas mu jalgu ja tuimus jalgadest kadus. Laupäevaks olin juba enamvähem inimene.

Ülemiste järve äärde saabusime tund enne starti. Auto sain parkida kuhugi veepuhastus jaama territooriumile. Enesetunne ei olnud ei hea ega halb, eriti nagu mingeid suure eesmärke polnud ju endale seadnud. Ilm oli tuuline, tuule suund täpselt peale starti vastu, pool rada tuleb joosta vastu tuult, seega veel üks takistus juures, viimased kilomeetrid niigi luidete vahel, kus on raske!
Nagu alati enne starti kerge sörk 2km, mõni kiirendus 4x30m ja kerge venitus.
Start nagu Ülemistel ikka, kõik kiirelt minema ja värava juures väike trügimine. Aga eks see ole jälle Ülemiste jooksu oma võlu. Esimene kilomeeter tuli kergelt, sain mõne tuttavaga kokku aga nende tempo tundus mulle natuke aeglane. Jooksin esimesed 1,5 km. tee kõrval, rohu peal. Sai nagu kiiremini edasi. Enne 2 km. silmasin Andrese tuttavat särki, mõte käis läbi, et mis Andresega juhtunud, tavaliselt ta jookseb ikka eespool mind. Ise nagu ei tulnudki selle peale, et ise jooksen kiiresti. Möödun Andresest, natuke aega jookseb ta mu taga aga siis hakkab maha jääma. 3-5 km lasen heas tempos edasi, tuul eriti ei seganud. Alates 5 km saan Kalmeri kätte, jookseme koos, koostöö on hea kuni 9km. Sealt maalt jooksen üksi edasi, Kalmer hakkab maha jääma. 10km hakkan rehkendama, et aeg peaks tulema alla tunni. Katsun tempot hoida, rada keerab metsa vahele, sealt alates tempo langeb, jalad lähevad raskeks. Need mõned kilomeetrid küngastel ja liivas on ikka pagana rasked ja pikad. Viimased 500m on juba kerged, suudan jälle tempot tõsta. Lõpetasin rahulikult, ei mingit hingeldamist ega puhkimist, tops vett ja raja äärde Ingmarit ootama.
Aega kulus mul siis natuke alla tunni, 00:59:22. Võrreldes eelmis aastaga 4 min. kiiremini. Kui aus olla siis ise olen ka üllatunud. Eesmärk kuhjaga täidetud!

Praegu kaks nädalat rahulikumalt, mahtu ei tõsta, nädalas üks kiirem jooks, teistel päevadel rahulikumas tempos, nädala vahetustel pikemad jooksud 20-22km. Peale Tallinna poolmaratoni hakkan mahtu tõstma, sest on plaanis oktoobri lõpus joosta veel üks maraton.
Jooksmine on ikka imeline!

Helsingi maraton 2011

Helsingist elusana ja tervena kodus! Üllatavalt hästi läks, isegi väga hästi!
Enne maratoni oli selline haiglane olemine, ei teagi, kas kehas oli haigus või hinges ärevus. Tuim ja väsinud olek oli minus. Hommikul veel kõhklesin, kas ikka lähen jooksma.
Umbes 1,5 tundi enne starti olime perega kohal. Natuke uitamist staadioni ümbruses, väike soojendus tiir, venitus ja olingi küps starti minema. Rahvast oli palju, õnneks ilm jahedama poolne aga tuuline.
Helsingi maratonil ei ole stardigruppe. Stardi koridoris on tahvlid aegadega, nii koonduvad nende tahvlite juurde need inimesed, kes millist aega plaanib joosta. Tempo tegijad oma õhupallidega alates 4 tunnist. Ise sättisin ennast 3:30 tahvli juurde. Üllataval kombel ei olnud ka stardi eelset trügimist.
30 sek. peale starti sain juba joosta. Helsingis õnneks on esimesed kilomeetrid tee lai, nii et kohe saab joosta omas tempos. Jooksu plaan oli lihtne, algul hooga minema, joosta nii kaua kuni jaksan ja lõpus kannatada ja kannatada.
10 km. läbitud, olemine ülihea, kõik isegi toimis. Tempo väga hea!
19 km oli läbitud, kui trio varvas, suss ja sokk lõpetasid koostöö. Varbale tekkis vill. Aga see eriti ei häirinud.
Poolmaraton läbitud, tasakesti hakkan rehkendama, et millise aja ma võiks joosta. Kuigi ma tean, et Helsingis lõpukilomeetrid on rasked, palju künkaid ja pöördeid.
22 km. lakkas töötamast pulsomeeter, anduri patarei sai tühjaks ja õiget pulssi enam ei näinud. Edasi jooksin sisetunde järgi.
Kuni 30 km oli kõik ok, jõin igas teises joogipunktis. Joogiks kasutasin ainult vett, kuigi veel oli selline imelik muda maitse.
Kuskil 36 km hakkas väsimus tekkima, jalad muutusid pisitasa rasketeks. Polnud just eriti hull, proovisin ikka tempot hoida. Otsustasin igas joogipunktis juua. Mälus oli hästi meeles eelmine aasta, spordijook ja banaan. See aasta siis kasutasin ainult vett, spordijoogile, banaanile ja geelile kategooriline ei!
40 km sain aru, et vaatamata tugeva tuulele ja raskele rajale saan oma parima maratoni aja. Küsimus oli ainult selles kas alla 3:20 või natuke üle?
Raja kõige hullem lõik oli 41-42 km. Seal staadioni taga on paras küngas, kust tuleb üles joosta. Lõpus tundub see küngas aga Mount Everestina, jooksin ja oigasin aga sain jagu!
Viimased 200m staadionil oli juba lust ja lillepidu, ainsad meetrid maratonist mida sai juba nautida täiel rinnal. Aega kulus 3:19:42. Isiklik rekord.
Peale jooksu kohe mitu topsi vett ja kohvi. Olemine täitsa hea. Kerge venitus ja hotelli magama!
Selle aasta plaanid ja eesmärgid on kuhjaga täidetud!
Maraton see on imeline!

Üks päev maratonini.

Üks päev veel on jäänud Helsingi maratonini. Sellel nädalal põhirõhk taastumisel.
Esmaspäeval sai siis natuke võimeldud ja kangi surutud.
Teisipäeval natuke jooksu ka. Alustuseks soojendust 2km, siis 5x5min. kiire tempoga u.90% max., lõikude vahel sörk 2,5 min. Lõpetuseks lõdvestus 1km. ja muidugi põhjalik venitamine. Õhtul jõusaal, ülakeha.
Kolmapäeval puhkus.
Neljapäeval jooks. 2,7km. soojendust, siis 5x100m lõigud, 2x30m kiirendused ja lõpetuseks 2km lõdvestust. Õhtul 2h masaazi.
Reede puhkus.
Laupäeval Helsingi maraton.
Enesetunne nagu alati enne maratoni ebakinnel, midagi jääb puudu aga mida ei tea:). Tervis hea, kuigi eelmine nädal külmetasin ennast ära. Selline õrn väsimus on ja kogu aeg tahaks magada. Vist mingid haiguse jääknähud on veel keres pesitsemas. Mis seal ikka, eks laupäeva õhtuks on asi klaar ja selge.
Kohtume siis Helsingis.

SEB Tallinna maraton

Kahjuks ka see aasta ei saa joosta SEB Tallinna maratoni. Selle aasta eesmärgid on natuke teised. Aga poolmaratoni jooksen Tallinnas kindlasti. Saab hea tugeva treeningu enne selle aasta põhieesmärki.
Praegu aga terendab Helsingi maraton. Olemine ja enesetunne on tänase seisuga hea, treenitud on ka parasjagu. Täna sai joostud viimane raskem treening, lõigud 4*2000m, lõikude vahel rahulik kõnd 2,5 min. Kõik oleks olnud hea, kui poleks jäänud vihma kätte. Aga treening peab olema raske ja mitmekesine. Seda ta ka oli! Suured tänud ilmale!

Keila poolmaraton, maagilne piir alistus!

Minu jaoks maagiline poolmaratoni piir 1h30min alistus Keilas. Poleks eriti uskunud, sest viimne kuu aega pole sellist tugevat powerit olnud, et läheks ja teeks. Ju siis nii peab olema. Aga minu jaoks oli aeg1h30min. poolmaratoni jaoks üks selle aasta eesmärke!
Jooksust ka siis läbi minu silmade.
Ilm oli vihmane, pidev sadu. Õnneks vihm oli soe, esimene kilomeeter natuke häiris aga pärast harjus ära ja polnud hullu. Tuul oli õnneks nõrk, nii et külm ei hakanud. Rada lauge, erilisi tõuse ei olnud. Kõik olud sobisid, et joosta enda kohta hea aeg!
Start oli hea, kohe sai joosta omas tempos, kuskil 6km enam ei möödunud minust keegi. Jooksin üksinda, pisitasa möödusin ka kellestk. Proovisin hoida tempot 04:12-04:17 km. Pulss stabiilselt 164-166.
Poole maa peal proovisin juua aga sattus kätte spordijook, ei sobi minule spordijoogid, nii ma siis kulgesin lõpuni ilma joomata, ilm oli selles suhtes ikka hea, ei olnud palav ja erilist janu ka ei olnud.
Kuskil 11km avastasin, et üks noormes jookseb minu tuules, nii me siis kulgesime kahekesi. Temale sobis minu tempo no ja minul polnud ka selle vastu, sest kahekesi nagu mugavam ja lõbusam. Selgus, et noormees on ka Pärnumaalt pärit, ühekandi mehed!
Peale 17 km läks noormehel raskeks. Lasin tempo natuke alla, innustasin teda ikka minu taga joosta. 19 km noormes hõikas, et mine, ta ei suuda selles tempos joosta. Lisasin siis tempot ja kulgesin probleemideta lõpuni. Tõsi 500m enne lõppu hakkasid jalad kangeks minema. Vist vedeliku puudus hakkas tunda andma. Kannatasin lõpuni.
Peale jooksu kohe sauna, õhtul kodus väike sörk ja korralik venitus.
Paistab, et uus treeningu kava toimib. Nädalas 6 päeva jooksu, millest ükspäev tempojooksu, ükspäev lõigujooksu ja ükspäev pikk kross 25-30km. Teised päevad taastavad jooksud. Üritan ka kahel korral nädalas joosta hommikuti, rahulikus tempos 4 km. Ja muidugi 3 korda nädalas jõusaal.
Mis sest asjast välja tuleb näeb mõne nädala pärast Helsingi maratonil. Mingi eesmärk on olemas.
Raske Helsingi rada ootab!

Helsingi maraton.

Kiirelt otsustad, kiirelt tegutsed! Olen otsustanud ja Helsingi maratonile registreeritud.
Treeningud siis kõik HCM heaks!

Harku järve jooks

Harkus joostud!
Harku rada on üks minu lemmik. Kohe väga hea rada, raske on ainult stardis. Kui saad stardist kiiresti minema, siis jookse kuidas suudad. Ühtegi tõusu ei ole, kogu rada tasane.
Start ebaõnnestus, Janek ja Andres said ilusasti minema, mina jäin toppama. Muidugi oleks võinud trügida aga pole see minu loomuses.
1km joostud, kui nägin Janekit. 1,5km möödun Janekist. Janek ei suuda minu tempos püsida, jääb maha. Peagi näen ees jooksmas Andrest. Tunnen, et minu tempo on tema omast kiirem, pisitasa lähenen Andresele. Kogu aeg möödun kellestki, Andrese selg läheneb koguaeg. Mõte oli, et püüan ta enne kõrkjaid kinni, aga olemine ei olnud nii hea ja Andrese selg lähenes niigi pisitasa.
5km joostud, olemine läheb paremaks, lisan veel tempot.
400m enne lõppu saan Andrese kätte. Tervitan teda, jooksen temast ette. Kõik oli hea, jõudu jagus, olemine väga hea. Rannas liivasel pinnal lõikas nagu noaga jalgadesse. Vaatan taha ja näen, et Andres on minust meeter kaks taga, siis on teiste jooksjatega pikem vahe. Hõikan Andresel, et mine minu ette, ma ei suuda pehmel liival joosta, Andres ühmab aitähh ja läheb ette. Mina tema kannul. Nii me ka lõpetame.
Aega kulus siis 26:05. Ok aeg, sest maratonist oli möödunud kõigest kaks nädalat. Enesetunne normaalne, laibaks ennast ei jooksnud!
Nüüd nädal aega rahulikus tempos ja siis hakkan uuesti treenima maratoniks. Millisest maratonist osalen, pole veel otsustanud aga otsus tuleb enne jaanipäeva teha.
Kõigile ka head jaanipäeva!

Sindi linna jooks

10 juunil toimus Sindi linna jooks. Algselt ma ei plaaniniud sinna minna aga päeval helistas Reget ja kutsus kaasa, no tule ja tule. Mis siis ikka ega sõbrale ei taha ei öelda. Jooksu pikkus 5,4 km ei tundunud ka nii tappev ja Sindis möödus mu lapsepõlv. Otsus sündis kiiresti, tulen ikka.

Jooks oli nagu jooks ikka. Rada kulges läbi Sindi linna, stardis kas oli 20 inimest. Peale maratoni pole ju kiireid jookse ega lõike teinud, kõik jooksud olen jooksnud rahulikus tempos, alles mõni päev tagasi tekkis jalgadesse kergem tunne. Plaanisin joosta rahulikult, säästvalt, sest järgmine päev on Harku jooks.
Stardis muidugi natuke üllatusin, et nii vähe on jooksjaid ja minu vanuseid vanainimesi peaaegu polegi, kõik olid noored Pärnumaa tipud. Start antud, tempo kohe kiire, mingist rahulikust jooksust ei olnud juttugi. Nooremad panid ees jugama, mina nende sabas, Ainus mõte oli, et naistest peaks ikka kiirem olema, sellega sain hakkama.
Rada oli lihtne, ainult märgistus kuhu joosta oli natuke kehv, korra panin valesti aga kohalikud lapsed juhatasid õige suuna kätte :). Enda üllatuseks suutsin isegi joosta ja üsna normaalse tempoga. Aega kulus 00:21:26, see teeb keskmiselt 4 min/km. Pole paha! Muidugi kas rada oli ikka nii pikk? Regetile kaotasin 2 minutit, normaalne.
Täna siis Harku jooks. Ilm on juba hommikul väga palav, vist tuleb väga karm jooks.

Stockholmi maraton 2011.a.

Stockholmi maraton joostud!
Ja enda kohta väga hästi!
Kas ma olen rahul? Ja ülimalt rahul, kõik eesmärgid sai täidetud ja isegi ületatud. Sain isegi Kallelt kiita!
Mõne reaga siis maratonist ka.
Peatusime Stockholmis Gustav Vasa nimelises hotellis. Päris kohutav elamus, seinad kostavad läbi, konti tubades pole, hommikul söögi valik nigel. Tipp oli muidugi see, et hotellis olid itaalia turistid, lõunamaa temperament, nemad panid pidu hommikuni, magada ei saanud. Aga nõuka aja inimene saab igal pool hakkama. Kuidagi sain ka mina, aga öö enne maratoni sain magada kõigest 1 tund.
Ilm oli maratoni päeval normaalne, päike ei paistnud, taevas pilves ja oli ka tuuline. Minule selline jahedam ilm sobib.
Enne jooksu eriti soojendust ei teinud, mõned võimlemis harjutused ja väikse sörgi. Üks pooltundi enne starti läksin starti. Koridor oli inimesi juba päris tihedalt täis. Algul proovisin trügida ettepoole aga loobusin. Kuidas start anti ei kuulnud, äkkitsi hakkas rahvas kõndima. Kaks minutit kulus aega kuni olingi stardi väravate all. Esimene kilomeeter tuli joosta massis, siis läks kergemaks, tekkisid juba mingid vahed ja jooksmine hakkas ilmet võtma. Kolmandal kilomeetril sain kätte 3.45 lipuga mehe. Ei mõelnud midagi panin tast kohe mööda, siht oli saada kätte 3.30 mees. Enesetunne oli hea, midagi ei vaevanud.
See kurikuulus sild millega mind ennem oli hirmutatud polnud midagi nii hirmus, tõusu ju oli aga see sild tõuseb ühtlaselt. Alla oli muidugi kerge tulla, sai isegi natuke lõdvestada käsi. 3.30 lipuga mehe sain kätte 17 km. Seal ma tegin vea, võtsin ta sappa ja jooksin tema tempos 3 kilomeetrit. 20 km läbitud ja ma hakkasin tõstma oma tempot. Tempojooksja jäi maha, ise mõtlesin, et kui läheb raskeks siis lasen tempo alla ja kui tempojooksja möödub minust siis võtan tema sappa ja piinlen lõpuni. Nii ma siis kulgesin oma mõtetega, vaatasin linna ja olemine oli hea, isegi ei oska seda kirjeldada.
25 km haakis üks rootslane minu taha ja nii me siis koos jooksime lõpuni. Tema rääkis minuga oma vigases inglise keeles ja ega ma võlgu ei jäänud. Jube hästi saime üksteisest aru.
30 km hakkasin ootama uuest seda silda, endal oli huvi, kas teistkorda silda on raske ületatad või lihtne. Ei olnud väga raske ega ka kerge, silla kõige kõrgemas kohas sain aru, et täna ma jooksen lõpuni ja saan aja mida plaanisin.
35 km samm ikka kerge, hingamine ok! Otsustan natuke tempot veel lisada.
38 km hakkan tundma, et jalad lähevad pehmemaks. Aga pole ka kõige hullem.
39-40-41 km tempo hakkab langema, pingutan kõvasti aga tunne on selline, et kulgemine meenutab pigem sörki kui jooksu. Aga tuju on hea ja enesekindlust jagub
41-42,2 km Tekib teine hingamine, jaksan tempot lisad ja lõpuni joosta.
Kõige magusam olid viimased meetrid staadionil, rahvas elas kaasa, huvitaval kombel keegi ei teinud mingit lõpu kiirendust ega keegi ei möödunud kellestki, kõik vist nautisid lõpu meetreid.
Peale lõppu suunati kohe kõik jalgpalli väljakule. Seal siis rahvas taastus, jagati spodijooki, vett, banaane, õlut, hotdoge, kohvi, saiakesi. Võib olla midagi veel aga ega ma kõike ei näinud. Jõin ka õlut ja maitsesin muud söödavat. Ise ka imestasin, et pole nii väsinud. Tund peale enda lõpetamist siisrdusin hotelli. Tunnike und hotellis ja olin küps linna peal seiklema. Maratoni lõpetamise auks õhtustasime itaalia restoranis, vaatamata oma lõunamaa temperamendile oskavad itaalased ikka süüa teha ja väga hästi.
Öö hotellis möödus vaevaliselt, naabrid pidasid pidu. Magasin kõigest kaks tundi, ise lohutasin end sellega, et laevas magan ja puhkan. Pühapäeval hulkusime Stockholmis, enda üllatuseks jalad olid ok, tuimad ju olid aga kuskilt ei valutanud.
Õhtul laeva ja magama!
Üldiselt maratoni korraldus tasemel, kõik oli ülihea. Maraoni jooksin ajaga 3:25:03. Jäin rahule, sest ise plaanisin 3:30:00. Edestasin neid keda tahtsin edestada:), rahvast rajal ja raja ääres palju, see on oluline, sest see tekitab sellise hea fiilingu.
Järgmine aasta sooviks uuesti joosta seda imelist Stockholmi maratoni!

Viis päeva veel.

Täpselt viis päeva on veel jäänud Stockholmi maratonini. Ärevus on hinges, isegi magades ma näen, kuidas ma jooksen maratoni.
Ettevalmistus on kulgenud enam vähem plaanitult. Muidugi kogu aeg on tunne, et midagi jääb puudu, kuskil oleks pidanud teistmoodi treenima. Viimase pikema jooksu tegin 20 mail, peale rasket tööpäeva, jooksin Raeküla metsas 30km. aega kulus täpselt 2:30:00, keskmine pulss 145. Kõik oli ok, peale jooksu väsimust eriti polnud, aga puusad olid valusad, pole sellist asja eriti kogenud, et puusad oleksid valusad. Igaks juhuks teen ibu maxi kuuri enne maratoni.
Erilisi mingeid ettevalmistusi rajal olemiseks ei tee, riietus lühike, tossud ds-trainerid, maratoni rajale vett kaasa ei võta, ei näe vajadust. JP peaks olema piisavalt ja geele minu organism ei taha omaks võtta. Ilmajaamad lubavad jahedamat ilma, isegi kerget vihma. Peasi, et ei oleks seda vastikut palavust.
Eesmärk on ka seatud, isegi mitu!
1. Lõpetada maraton tervena!
2. Joosta maraton teatud ajaga, 5 min. sinna tänna, ühtlasi parandada oma maratoni aega!
3. Joosta mõnest tuttavast natuke kiiremini.
Need on siis minu väiksed soovid. Loodan, et suudan need ka täita ja kui ei suuda täita, siis see on ju kõigest maraton!

See nädal treeningud on rahulikud
E-puhkan
T-5*1000m lõigud poolmaratoni tempos
K-TJ+venitused
N-TJ+5*60m kiirendused+põhjalik venitus
R-puhkan
L-Maraton.

Kõigile, kes lähevad Stockholmi kerget jalga ja rajal näeme!

Helsinki City Run 2011 ehk Helsingi poolmaraton.

Helsingist elusana ja enam vähem tervena tagasi! Rahul, jooks õnnestus 110%.
Jooksust siis ka mõne sõnaga. Poolmaraton toimus Helsingis 07.o5.2011.a. Start anti kell 15.00. Starditi 2500 inimest grupis, iga grupp 10 min. vahega. See on õige lahendus, sest stardis oli üle 13000 inimese. Ise startisin esimeses grupis. Rada lookles Helsingi parkides, ei saa öelda, et rada oli kerge, oli ikka paar järsemat tõusu, mille lõpus viskas ikka pulsi maksimumile. Tegelikult ega need tõusud ei olnud nii hullud aga laskumised need olid veel raskemad.
Start kulges rahulikult, kuskil 15-20sek. sai kõnnitud ja siis juba joostud. Esimesed kilomeetrid olid sellised pugemise ja vahele jooksmise kilomeetrid. 9min. joostud ja esimene tõus, päris karm aga õiglane, sai paljudest mööda. Tõusu lõpus võttis ikka hingeldama. Laskumine oli tegelikult hullem, kui tõusul sai kergelt mööduda teistest, siis laskumisel tulid ju kõik ühesuguse hooga, pidin kogu aeg hoogu vähendama, et kellegile otsa ei jookseks.
Edasi kulges rada läbi linna, kogu aeg käis selline sebimine, möödusin kellestki keegi jälle minust. Igav ei hakanud. Esimest kilomeetri tähist nägin 7 kilomeetril. Rahvast oli ikka nii palju rajal, et lihtsalt ei näinud ennem kilomeetri tähiseid.
10 km alates ei möödunud minust enam keegi, hakkasin pisitasa mööduma teistest, rajal oli olukord kuidagi rahulik, jooksjate rivi oli veninud pikaks, kui ees oleva jooksja tempo ei sobinud möödusid temast probleemideta kõrvalt, ruumi oli. Tempo oli üle ootuste hea, siledamal maal 4:08min/km. Mägisematel kohtadel kuskil 4:50 min/km.
Raskeim moment tekkis 18-19km vahel, jalad läksid raskeks, lasin tempo lõdvemaks, taastusin. Mõnisada meetrit enne 20 km oli tõus, jaksu oli see tõus võtta suhteliselt hea tundega, teadsin, et siis tuleb laskumine ja lõpp.
Viimane kilomeeter oli juba tüütav, näed staadioni, aga lõppu ei tule, rada aina venib ja venib. Viimasel kilomeetril vahetult enne staadioni oli veel tõus, seda oli eriti magus joosta, sest sain mööda ühest viiesest jooksjate pundist. Oli ikka meeldiv kuulata, kui jooksin neist mööda ja mind saatis nende hingeldamine ja puhkimine.
Staadionil tuli joosta pool staadioni ringi ja oligi kõik läbi. Anti medal ja natuke nänni. Pakuti kohvi ja spordijooki, endal olemine ok. Selline kerge ja mõnus. Peale venitamist ja lõdvestust läksin sauna, jumalik tunne tekkis. Energiat veel jagus, et kolm tundi teha aega parajaks Helsingi linnas. Õhtuse praamiga koju, oma koju.
Aega kulus minul 01:33:07. keskmine pulss 163, maksimum 172. Koht 292. Kokku lõpetas üle 10000 jooksja. Chip time oli 01:32:36. Jooksin siis plaanitud ajast kiiremini. Ise arvasin, et potsatan sinna 01:38:00 kanti. Huvitav, et puus ka ei andnud endast kogu jooksu ajal märku, ju hakkab terveks saama.
Üldkokkuvõttes jäin endaga rahule, jooksu tempo oli õige, kogu aeg oli väike varu, et kui oleks vaja veel natuke pingutada siis oleks suutnud.
Helsingi poolmaratoni rada ei ole just kõige kergem aga väga huvitav, ei ole üksluine. Pidevalt midagi muutub, pealtvaatajad ja ergutajad on kõikjal, joogipunkte jagus, korraldus tasemel. Nii et soov on kindlasti seal veel joosta.
Nüüd siis viimased valmistused Stockholmi maratoniks, esmalt puus täitsa terveks, praegu treenin ettevaatlikult, nädala lõpus on plaan end liigutada juba kiiremalt.

2 päeva veel!

Täna sai tehtud viimane trenn enne Helsingi poolmaratoni. Soojenduseks 5 km kergelt, siis 3*60m kiirendusi max. kiirusega. Tunne ei ole kõige parem. Peale kiirendusi 1 km kiirelt, 1km sörki, 1km max. pulssiga, 2 km lõdvestust. Tunne läks paremaks, 4*60m kiirendusi ja venitused. Enesetunne normaalne. Ainus asi mis häirib on mingi loll valu paremas puusas, kuidagi äkitsi üle öö tekkis. Eks see kuulus hobuse salv või mis see ka iganes ei ole peab aitama.
Ärevus on ka hinge tekkinud, eesmärk ka seatud! Loodan, et suudan eesmärgi ka täita, praegu optimism veel jagub.

Viljandi järve Suurjooks 2011

Viljandi jooks joostud! Paremini, kui eelmine aasta, südamele jäid ca 30 sek. Oleks kuskil pidanud pingutama rohkem, siis oleks jooksule pannud hindeks 5+, praegu 5-. Kuigi Viljandi jooks ei ole minu lemmik, see põld ja heinamaa ei ole minu lemmikud aga ega see rada ka nii hull ei ole!
Ilm oli tuuline ja külm, aga päike paistis, nii et starti läksin lühikeses riietuses. Start oli kehv, kuni 3km ei saanud joosta omas tempos, pidin jooksma natuke aeglasemalt. Lihtsalt ei saanud mööda, nii tihe oli see liiklemine. Tõsi esimesel tõusul sain ikka mööda ka aga majade vahel andis see pingutus tunda, kui sain suurele teele siis oli juba ok, pulss ja hingamine taastusid ja sain oma mootori häälde. Enne esimest JP möödusin Janekist ja Meelisest. Janu polnud, seega loobusin esimeses JP joogist. Jooksin siis mõnuga, kui nägin enda ees jooksmas jälle Janekit ja Meelist. No ikka täitsa lõpp, möödusin neist uuesti, kurat kaks korda pean neist mööduma! Hiljem rääkisid poisid, et nad olid jooksnud kuskilt alt, soost. Olla olnud suht kuiv ja nad arvasid, et võitsid ajaliselt 30-40 sek. Ei tea aga fakt on see, et ma pidin neist uuesti mööduma! Siis tuli see paganama heinamaa, mis polnudki nii hull, kui seda jubedat kraavi ees ei oleks. No ei julge ma sealt kraavist joosta kiiresti alla. Ikka päris mitu tegelast said minust seal jälle mööda, ronisin kraavi pervelt ülesse ja panin siis kiirelt edasi. Teine JP. Otsustasin, et joon, sirutan käe topsi poole, tops on käes ja siis libiseb tops käest, suurest vihast oma saamatuse üle jooksen edasi, huvitaval kombel janu kadus ka ära.
Põllul toimis kõik nii nagu arvasin, jooksin pundis, keegi ei möödunud, kõik oli rahulik. Põld sai läbi ja kohe tõstetivtempot. Jõudu ja jaksu oli, pulss oli normi piires. Viimased 2 km olid ühtlases tempos, kui staadionile keerasin suutsin isegi kiirendada. Aeg tuli 50min ja 26 sek. Keskmine pulss 167 ja max 173.
Hiljem sain teada targematelt, et olin jooksnud kõige pikemat rada. Jooksuga rahul, suutsin tempot hoida, surnuid ja raskeid momente ei olnud, paistab, et kõik kulgeb nii nagu Kallega oleme plaaninud.
See nädal siis Helsingi poolmaratonile, tuttavatest keegi pole seda jooksnud, milline on rada ei tea, millised tõusud, pole aimu? Elame näeme.

Kõrvemaa Kevadjooks

Kõrvemaalt tagasi, elus ja terve. Suured tänud Andres Kebale kelle eelnev ülevaade raja seisukorrast olid igati abiks!
Kõrvemaa oli plaanis treening jooksuna. Kilomeetri plaanisin läbida 4:45 min/km. Seeoli siis miinimum. Maksimum, mida arvasin võimeline 4:30 min/km.
Kohal olime kell 10.40 enam vähem plaanitud ajas. Esimene keda nägin oli Reget. Tegime koos soojendust, ilm oli nii soe, et läksin starti lühikeses riietuses. Start oli ka huvitav, selline rahulik, keegi ette ei jäänud, ja peale 500m sai juba joosta enamvähem oma tempos. Esimene km 3:58 min/km. Üllatus milline! Edasi kulgesin tempos 4:11-4:18 min/km. Peale esimest ringi otsustasin juua, mitte just janu ei piinanud aga igaks juhuks. Enesetunne ülihea, jooksus kergus ja mõnu. Jooksin kogu aeg mingi noormehe järel, tal oli must rätik peas, pidi ka Stockholmi maratonile tulema. Tema tempo oli paras. 3 km enne lõppu läksin ise vedama, lisasin ka natuke tempot, no enesetunne oli ikka väga hea. Viimasel tõusul lisasin veel tempot ja tõusu lõpus oli ka pulls 179. Pole mina veel näinud oma pulsokal sellist numbrit. Laskumisel pulss langes 165. 200 m enne lõppu lasin juba tempo alla, arvasi, et kedagi taga ei ole aga üks noormees sai ikkagi mööda. No ja mis siis, oma eesmärgi ma täitsin! Peale lõpetamist eriti väsinud ei olnud, jõin oma taastusjoogi, viimasel ajal kasutan Reco2, ja läksin sörkima, venitama. Pere teised liikmed lõpetasid oma jooksu. Koos poisiga sauna, soe supp, kohvi ja selline inimese tunne oli kohe.
Jooks oli hea, aeg 01:08:04, oma kella järgi. Protokolle veel uurinud pole. Rada oli väga hea, suhteliselt kerge, võrreldes eelmise aastaga suisa lauskmaa. Ilm, väga hea! Emotsioonid kogu perel laes! Päev läks siis täielikult korda!
Järgmine nädal Viljandi ja siis Helsingi poolmaraton. Tänase põhjal olen ikka ülioptimist.

75 Rabajooks ja muu.

Eelmine sügis sai lastele lubatud, et kevadel jookseme uuesti Rabajooksul. Lubadus sai ka täidetud, ilm oli ülihea, päikest ja soojust jagus küllaga. Rahvast palju, korraldus väga hea. Ühesõnaga väga hea üritus.
Startisime esimeses grupis. Esimesed 500m oli väga hea ja siis oli kõik hea otsas. Tee läks lumiseks ja pehmeks. Joosta oli kehv aga mitte lootusetu, jalad olid kohe märjad, igasugune kiirus kadus, jäi ainult sumpamine lumes ja hea tuju. Proovisin ikka hoida kiirust 04:45 min/km. See ka õnnestus, jäin ise rahule, peamine, et kuskil jalale viga ei saanud.
Powerit ja tahtmist veel jagus nii otsustasin, et jooksen teise ringi veel aga aeglasemas tempos. Mõeldud, joostud! Teine ring aeglasemalt ja rahulikumalt, tee oli veel hullemaks läinud, täitsa pehmeks ja ligaseks. Nägin ka suusatajat, kehv suusarada ja kehv jooksurada aga tuju hea, mis sa veel tahad saada!
Lapsed jooksid ka raja läbi ja olid väga rahul. Tegelikult kõik, kes jooksid olid tublid, oli see rada, mis ta oli aga joosta ju sai. Pigem joosta lumesogasel rajal, kui istuda kodus ja viriseda.
Maratoniks ettevalmistus käib kahjuks läbi mõõnade ja tõusude. Mõni päev tundub, et kõik on ok ja siis jälle mitu päeva nagu augus. Pikim jooks on olnud 33km. Tunne oli hea aga aeg mitte kõige parem. Sellest nädalast hakkan mahtu vähendama. Nädalas üks kiirem jooks ja viis jooksu kergemas tempos. Mai kuus üks pikem 35km ots. Kindlast jooksen mai alguses poolmaratoni, eeldavas maratoni tempos.
Järgmine nädal Kõrvemaal on juba näha, mis seis praegu on, muidugi, kui seal teed ei ole nii hullud, kui Rabajooksul.
Aga sügisel olen jälle kohal, Rabajooksul, see üritus on lihtsalt nii hea!

Olemas! Avatud uus hooaeg!

Täna esimene kord sellel aastal, kuis sai joostud Raeküla metsas. Metsas jooksmise hooaeg on siis avatud! Kurat, ikka mõnus on joosta pehmel pinnasel, päike paistab, hea soe, tuulevaikne, no mida see hing veel tahad! Nii ma siis kaifisin seda jooksmist, kuigi ega metsas on veel lund ja kohati pidin sumpama lumes aga see kõik on köömes. Täna keskmise tempoga metsas 14 km, keskmine pulss 138. Peale jooksu jõusaalis tunnike ja saun. Elu on ikka ilus!

Jooks+jõusaal=raske trenn.

Kolmapäeval sai tehtud selline raskem treening, jooksu 8,4 km ja kohe otsa jõusaalis 1,5 tundi. Jooksin enda kohta keskmise tempoga 4:45 km, hea ja kerge oli joosta, peale jooksu venitused ja jõusaali. 1,5 tundi harjutusi jalgadele. Pingutus oli maksimaalne, viimane harjutus kükid kangiga, 2*50 kükki, üsna kiire tempoga, kangil 35kg, vahepeale puhkus 1 min. Isegi käed värisesid, päris karm. Aga jalgadesse on ikka jõudu tulnud, sest jalapressile viimasel kordusel panin peale 220 kg. surusin 10 korda ja ei olnudki nii hull, oleks jaksanud veel. Sügisel tundus 100kg väga julmana. Neljapäeval olid muidugi jalad ja kannikad natuke valusad. Raske aga mõnus! Täna on kõik taastunud, olen küps lõigujooksuks.

11 nädal

Alates sellest nädalast rõhuasetused treeningutes hakkavad pisitasa muutuma, ennem põhiasetus mahule nüüd siis kiirusele. Teisipäeval tempojooks, oli raske aga mitte tappev. Peale jooksu veel olin nii tegus, et suutsin jõusaalis ka tegutseda. Kolmapäeval ja neljapäeval rahulikumas tempos, reedel lõigud 7*420m, lõikude vahel sörk 420m. Vot lõigujooks oli minu jaoks ikka raske, isegi väga raske. Proovisin hoida tempot 3.45-3.50 km. Sain isegi hakkama aga ikka väsitav. taastusin suhteliselt kiiresti, nii peab olema, et kui on raske treening siis olgu tõesti raske. Laupäeval rahulikus tempos ja pühapäeval 30 km rahulikus tempos. Kuidagi väga meeldivaks on läinud need pikad jooksud, jooksed 30 km ära ja polegi nii hullusti väsinud. Paistab, et minu vana kere hakkab leppima nende pikkade jooksudega. Pulss on ka natuke alla läinud. Praegu paistab, et kõik on ok!
Neljapäeval sai Tallinnas käidud. Nüüd siis uute tossude omanik! Külastasin Jooksueksperdi poodi. Aega läks kaua, natuke üle tunni aga see aeg tasus ennast täielikult. Anti proovida, sai kõikide tossudega lindil ka joostud, ühesõnaga väga-väga rahul. Lõpuks jäid sõelale need tossud, mis olid kõige sobilikumad, hind sobis ka! Ostsin kaks paari ASICS tossusi. Treeninguks gel 2150 ja kiiremateks jooksudeks DS Trainer. Esimesed jooksud on tehtud, tunduvad mõlemad väga head. Paistab, et siiani olen jooksnud ASICS tossudega, siis nendega ka jooksen edasi.
Järgmine nädal keerame veel vinti juurde kiirusele, peasi, et põlv alt ei veaks!

10 nädal

See nädal oli kerge nädal, jooksin nädalaga 71 km. Kogu nädal oli selline unine olemine, polnud nagu erksust ja vaimu. Aga sai ka puhatud ja magatud, päris koppa ette pole veel visanud. Õnneks ilm läheb soojemaks ja lumi sulab, saab juba asfaldil joosta!
Pühapäevasel pikemal jooksul kohtasin tuttavat, kes oli Keenias laagris. Rääkis kuidas poisid treenivad, millised on seal olud. Päris huvitav oli, loodan, et mäestik andis talle palju juurde. Päris hea oli temaga koos kulgeda ja need kilomeetrid möödusid kiiresti. Järgmine nädal rohkem tähelepanu kiirusele, mahtu eriti ei tõsta. Suur väljaminek ootab ka ees, uute tossude ost, tuleb oma vanad kondid Tallinna vedada. Sean siis sammud Jooksueksperti.

8, 9 nädal

Aega ei jagu, tööd on kuhjaga. Muidugi see on hea, et tööd jagub, samas treeningud lükkuvad õhtule. On muutunud juba tavaliseks, et treeningud toimuvad õhtul ja koju jõuan peale 22.00. Raske aga mida sa ikka teed.
Nagu ikka 6 päeva nädalas jooksen, lisaks 2 päeval jõusaal. Nädalate keskmine kilomeeter on olnud 80 ja natuke peale. Nädalas üks tempojooks ja üks lõigujooks. Tempojooksul on kiirust juurde tulnud, pulss veidi langenud. Lõigujooksul olen suutnud ka lõikude kiirust kasvatada, tavaliselt jooksen 5*1050m lõike, lõikude vahel 1 km rahulikumalt. Ülejaanud päevad rahulikumas tempos. Ja nagu ikka pühapäeval pikem jooksuots rahulikus tempos. Kõik paistab minevat plaani päraselt, kuigi tundub, et midagi olulist jääb puudu:).
Ükspäev avastasin, et kui siiani oli aega maratonini oi kui palju siis nüüd tundub, et aega kaob ruttu ja aega napib.
Ega midagi, tuleb teha trenni nii nagu plaan ette näeb, küll siis kõik laabub ja hakkab ka toimima, vist!

7 nädal.

Aeg möödub ikka kiiresti, eriti kiire on just see nädal. Alles täna sain mahti kirjutada oma eelmise nädala tegemistest.
Nädalaga kogunes kokku 91,5 km. jooksmist. Viiel päeval spordihallis ja kahel päeval õues. Treeningutes on nüüd ka muudatused, kui enne jooksin aeglase tempoga siis praegu kaks korda nädalas teen kiiremaid jookse, teisipäeval tempojooks ja reede fartlek. Pakane ei taha ikka veel rahuneda, nii et kiiremad jooksud kõik spordihallis. Muidugi päeval tööl olles vaatad, et ilm on juba ok aga õhtul on ikka -15 või enam.
Pikim jooks pühapäeval, õus oli -14 aga ilm oli päikseline ja suhteliselt tuulevaikne. Polnud kõige hullem, külm ei teinud liiga. Esimest korda elus panin ajalehed ümber põlvede, et soojem ikka oleks. No see ajaleht ikka natuke aitas, vähemalt jooksu ajal ei teinud külm põlvedele liiga. Kokku pühapäeval 25 km. Peale jooksu enestunne hea, väsimust eriti polnud. Praegu tundub, et kõik läheb nii nagu plaanitud.
Nädala keskel tuli sõnum, et Stockholmi maratoni start lükati kella 11.30-le. Väga hea, arvan mina, sest siis saab samal päeval tagasi sõita. Väikene kokkuhoid.
Järgmine nädal maht sama aga kiiruse treeningutele keeran veel natuke vinti juurde.
Ja muidugi kõigile head aastapäeva!

6 nädal

See nädal oli väiksema mahuga, kokku tuli 68 km jooksu. Nagu alati, kui on väiksema mahuga nädal siis on mul meeletu söögiisu. Endal on kohe päris imelik tunne. Laupäeval sai siis käidud elus esimest korda Pärnu Spordihallis jooksmas. Tegin sellise kergema 8 kilomeetrise jooksu+7*60m lõigud. Võrreldes õues jooksmisega oli lihtsam joosta, polnud külm ega libe, aga igav. Neid 210m ringe oli ikka üksluine joosta. Aga fakt on see, et nüüd ma pigem lähen jooksen spordihallis, kui pakase või tuisuga õues! Kuid üle 10 km spordihallis ka vist ei viitsi tiirutada.
Pikem jooks nagu ikka pühapäeval. Külm oli, -15 C näitas kraadiklaas. Otsustasin siis joosta kodust Valgeranda-Audru-Rebasefarm ja Audru koolini, siis ots ringi ja koju. Idee järgi pidi tulema kokku 20 km. Kuid ilm tegi väikse korrektiivi, jooksin veel Audru suvilate vahel, seal ei olnud nii tuuline, kokku siis tuli 23 km. Olemine oli hea aga viimased 3 km hakkas ikka külm liiga tegema, põlved läksid valusaks ja ega teised liigesed ka just ei laulnud. Ühesõnaga -15 on minu jaoks ikka natuke külm. Pulss oli ka 2-3 lööki kõrgem, vist ikka külmast. Aga jäin ellu! Algaval nädala siis rohkem rõhku kiirusele.

Oh seda talve.

See nädal ilm ei soosi mind! Libedus ja tuisk hakkab juba ajudele! Täna suure kõhklemise peale otsustasin laupäeval joosta spordihallis. Homme siis 8km rahulikus tempos + lõigud, 6*100m maksimaalse kiirusega.

5 nädal

Nädal läbi, kokku 104 km. Jooksmist jagus seitsmele päevale. Enamus päevadel selline rahulik mõnus tempo. Kogu see nädal oli sula ja meeletu libedus, tänu libedusele ei saanud ka kiiremaid jookse teha. Pikim jooks sai joostud pühapäeval 30,6 km. Täitsa hea oli kulgeda Audru ja Valgeranna vahel, päike paistis, selline kevade tunne oli. Keskmine pulss on langenud ja kiirust veidi juurde tulnud. Kõik vist kulgeb plaanitult.
Spordihall avati taas, nüüd saan jälle oma lemmik jõusaali. Imelik muidugi, et minule on hakanud jõusaalis olemine ja treenimine meeldima aga nii see on!
See nädal on selline kerge nädal, jooksu peaks tulema kuskil 60 km, siis rõhuasetus treeningutel muutub, hakkan rohkem kiirusele rõhuma, muidugi pisitasa. Päris täpselt veel ei tea aga aega mõelda veel on.

4 nädal

Jälle üks nädal möödas, kokku tuli nädalaga 93,2 km. Kuigi nädal algas lumetuisuga sai siiski kõik plaanitud jooksud ära joostud. Jooksmist jagus seitsmele päevale. Esmaspäeval ja teisipäeval rahulikus tempos, kolmapäeval tempojooks, neljapäeval ja reede põhivastupidavus, laupäeval põhivastupidavus ja lisaks 5*150m kiired lõigud. Pikim ots pühapäeval 27 km. Jõutreening neljal päeval. Väsimust pole veel peale tulnud, kuigi tahaks metsajooksu. Need lumised teed ja tänavad hakkavad ära tüütama. Samas kuskile sisehalli 200m ringile ka ei taha jooksma minna, väljas on ikkagi meeldivam. Täna õhtul tuli ka rõõmustav sõnum, vist see nädal avatakse Pärnu spordihall, muidugi kui kõik ikka laabub! Väga ootan seda aega, sest sealne jõusaal on linna normaalseim.
Uuel nädalal siis plaanis 100+ km. siis peaks baastreeningu aeg läbisaama, vist.

Adidas Kanadia TR3

Asjalood kujunesid selliseks, et pidin ostma uued tossud, kuna vanad maastiku tossud on oma aja ära elanud. Mõeldud, tehtud. Uuteks tossudeks on nüüd Adidas Kanadia TR3. Valida oli hästi lihtne, sest muid normaalsemaid tosse lihtsalt ei olnud. Ostuga esialgu rahul, väljanägemine ok, jalas istuvad nagu valatud, ei pigista. Esimesed 30 km. on nendega juba ka joostud, ville ei ole, maastikul ja lumes täitsa ok.
Vaadates tänast ilma, siis kohe kutsub jooksma. Esmaspäeval ja teisipäeval sai ka jooksmas käidud, kuigi tuisk oli ikka päris tugev. Jooksmine tuletas rohkem meelde karglemist aga pole hullu, läbi raskuste edasi, Stockholm ju ootab!

3 nädal

Kokku nädalaga 82,04 km.
Jooksmist jagus seitsmele päevale, jõutreeninguid kuuel päeval. Sellel nädalal sai teha kaks tempojooksu, ühe taastava jooksu, kolm päeva põhivastupidavust. Pühapäeval nagu tavaks pikem jooks. Üldiselt keskmine pulss langeb, kiirust hakkab ka nagu juurde tulema. Kõik läheb plaanitult.
Pikem jooks siis pühapäeval, kokku 25 km. Keskmine pulss 140, kilomeeter keskmiselt 05:27. Kaks nädalat tagasi jooksin samuti 25 km, keskmine pulss 144, kilomeeter keskmiselt 05:39. Mingid edusammud on ikka näha ja tunda.
Spordihall ikka suletud, nii et teen harjutusi kodus. Uuest nädalast hakkan käima Tervise jõusaalis, kuigi seal on kallim, loodan, et veebruaris ikka spordihall avatakse.
Uuel nädalal proovin siis joosta 90+km.

2 nädal

Kokku siis 58,9 km. Jooksu 5 päeva, jõuharjutusi kolmel päeval. Spordihall ikka suletud, nii et jõuharjutusi teen kodus. Muidu pole ju hullu aga ikkagi tahaks jõusaali. Kodus ikka pole see!
Idee järgi pidi olema kerge nädal, no nii ta tuli ka. Huvitav on see, et kui on tsükli kergem nädal siis on minul ikka meeletu söögiisu. Endal ka kuidagi piinlik ja imelik.
Laupäeval proovisin joosta arvatavas maratoni tempos. Kokku tuli 10,6 km, keskmine pulss 145. Kilomeetri aeg 05:07. Peaaegu hea, 7 sek oleks pidanud kilomeetri kohta ikka kiirem olema. Pulss normaalne. Enesetunne peale jooksu väga hea, nii et tegin veel 5*60 m kiirendusi.
Pühapäeval pikem jooks 20,8 km. Keskmine pulss 144. Kilomeetri keskmine aeg 05:24. Täitsa hea, võrreldes eelmise nädalaga on näha mingeid edusamme. Üldiselt on tekkinud jooksu selline kerge tunne. Jooksed ja mõnuled. Jalgadesse on ka tekkinud jõudu rohkem.
Uuest nädalast algab viimane treening tsükkel 3+1 nädalat. Siis muutuvad treeningud, milliseks ei tea, Kalle teab aga ei räägi veel:)

1 nädal

Esimene selle aasta nädal, jooksu tuli 84,2 km. kokku kuue päevaga. Jõusaal on ajutiselt tagaplaanil, sest kahjuks Pärnu spordihall on kinni. Muidugi 2 korda nädalas 1,5h teen jalgadele harjutusi kodus. Mingi koormus seegi, kuigi mõned harjutused jäävad tegemata.
Pikim ots siis pühapäeval 25,2 km., kui polari kella uskuda. 2km soojendust ja siis hakkasin mõnusas tempos jooksma. Jooks kulges: Valgerand, Audru, Elutee. Üks ring 7,1 km. Kohutavalt libe ja märg oli, tuul ka just eriti ei hellitanud. Aga ringi ajad olid enam vähem ühesugused 40 min. ja 20-25 sek. Ühe km aeg 05:40. Keskmine pulss 144. Pärast 2km seasörki. Ise rahul, sest peale kolmandat ringi oleks jaksanud sellise tempoga joosta veel ja veel. Muidugi pulss võiks mingi neli lööki madalam olla aga eks see libedus ja tuul tegid ka oma töö. Kuskilt midagi ei valuta, ühesõnaga kõik toimib plaani kohaselt.

Aasta läbi.

Hilja muidugi aga aasta 2010 sai läbi, algas ju uus euro ajastu. Tänu euro tulekule ja aasta vahetusele oli tööd ja muud sebimist nii palju, et jõudnud oma tegemisi kirja panna.
Lühidalt siis, iga nädal kuus päeva jooksmist ja 2 korda nädalas jõusaalis. Nädala keskmine 70+ km. Muidugi jooksin vastavalt ilmastiku oludele. Enamus jookse toimusid hilja õhtul, kella 20.00 ajal või veel hiljem, päris huvitav kogemus joosta üksinda tühjas linnas.
Kokku tuli 2010 aastal 2881 km. jooksu. Poleks põlvega jamamist oleks vist saanud üle 3000 km. Olen rahul, keskmine km. aeg on paranenus 50 sek. Keha kaal langes neli kilo. Enesetunne väga hea. Ühesõnaga kõik õnnestus, hea aasta!
2011 aasta eesmärk on kaks maratoni alla nelja tunni.