Stockholmi maraton joostud!
Ja enda kohta väga hästi!
Kas ma olen rahul? Ja ülimalt rahul, kõik eesmärgid sai täidetud ja isegi ületatud. Sain isegi Kallelt kiita!
Mõne reaga siis maratonist ka.
Peatusime Stockholmis Gustav Vasa nimelises hotellis. Päris kohutav elamus, seinad kostavad läbi, konti tubades pole, hommikul söögi valik nigel. Tipp oli muidugi see, et hotellis olid itaalia turistid, lõunamaa temperament, nemad panid pidu hommikuni, magada ei saanud. Aga nõuka aja inimene saab igal pool hakkama. Kuidagi sain ka mina, aga öö enne maratoni sain magada kõigest 1 tund.
Ilm oli maratoni päeval normaalne, päike ei paistnud, taevas pilves ja oli ka tuuline. Minule selline jahedam ilm sobib.
Enne jooksu eriti soojendust ei teinud, mõned võimlemis harjutused ja väikse sörgi. Üks pooltundi enne starti läksin starti. Koridor oli inimesi juba päris tihedalt täis. Algul proovisin trügida ettepoole aga loobusin. Kuidas start anti ei kuulnud, äkkitsi hakkas rahvas kõndima. Kaks minutit kulus aega kuni olingi stardi väravate all. Esimene kilomeeter tuli joosta massis, siis läks kergemaks, tekkisid juba mingid vahed ja jooksmine hakkas ilmet võtma. Kolmandal kilomeetril sain kätte 3.45 lipuga mehe. Ei mõelnud midagi panin tast kohe mööda, siht oli saada kätte 3.30 mees. Enesetunne oli hea, midagi ei vaevanud.
See kurikuulus sild millega mind ennem oli hirmutatud polnud midagi nii hirmus, tõusu ju oli aga see sild tõuseb ühtlaselt. Alla oli muidugi kerge tulla, sai isegi natuke lõdvestada käsi. 3.30 lipuga mehe sain kätte 17 km. Seal ma tegin vea, võtsin ta sappa ja jooksin tema tempos 3 kilomeetrit. 20 km läbitud ja ma hakkasin tõstma oma tempot. Tempojooksja jäi maha, ise mõtlesin, et kui läheb raskeks siis lasen tempo alla ja kui tempojooksja möödub minust siis võtan tema sappa ja piinlen lõpuni. Nii ma siis kulgesin oma mõtetega, vaatasin linna ja olemine oli hea, isegi ei oska seda kirjeldada.
25 km haakis üks rootslane minu taha ja nii me siis koos jooksime lõpuni. Tema rääkis minuga oma vigases inglise keeles ja ega ma võlgu ei jäänud. Jube hästi saime üksteisest aru.
30 km hakkasin ootama uuest seda silda, endal oli huvi, kas teistkorda silda on raske ületatad või lihtne. Ei olnud väga raske ega ka kerge, silla kõige kõrgemas kohas sain aru, et täna ma jooksen lõpuni ja saan aja mida plaanisin.
35 km samm ikka kerge, hingamine ok! Otsustan natuke tempot veel lisada.
38 km hakkan tundma, et jalad lähevad pehmemaks. Aga pole ka kõige hullem.
39-40-41 km tempo hakkab langema, pingutan kõvasti aga tunne on selline, et kulgemine meenutab pigem sörki kui jooksu. Aga tuju on hea ja enesekindlust jagub
41-42,2 km Tekib teine hingamine, jaksan tempot lisad ja lõpuni joosta.
Kõige magusam olid viimased meetrid staadionil, rahvas elas kaasa, huvitaval kombel keegi ei teinud mingit lõpu kiirendust ega keegi ei möödunud kellestki, kõik vist nautisid lõpu meetreid.
Peale lõppu suunati kohe kõik jalgpalli väljakule. Seal siis rahvas taastus, jagati spodijooki, vett, banaane, õlut, hotdoge, kohvi, saiakesi. Võib olla midagi veel aga ega ma kõike ei näinud. Jõin ka õlut ja maitsesin muud söödavat. Ise ka imestasin, et pole nii väsinud. Tund peale enda lõpetamist siisrdusin hotelli. Tunnike und hotellis ja olin küps linna peal seiklema. Maratoni lõpetamise auks õhtustasime itaalia restoranis, vaatamata oma lõunamaa temperamendile oskavad itaalased ikka süüa teha ja väga hästi.
Öö hotellis möödus vaevaliselt, naabrid pidasid pidu. Magasin kõigest kaks tundi, ise lohutasin end sellega, et laevas magan ja puhkan. Pühapäeval hulkusime Stockholmis, enda üllatuseks jalad olid ok, tuimad ju olid aga kuskilt ei valutanud.
Õhtul laeva ja magama!
Üldiselt maratoni korraldus tasemel, kõik oli ülihea. Maraoni jooksin ajaga 3:25:03. Jäin rahule, sest ise plaanisin 3:30:00. Edestasin neid keda tahtsin edestada:), rahvast rajal ja raja ääres palju, see on oluline, sest see tekitab sellise hea fiilingu.
Järgmine aasta sooviks uuesti joosta seda imelist Stockholmi maratoni!
Ja enda kohta väga hästi!
Kas ma olen rahul? Ja ülimalt rahul, kõik eesmärgid sai täidetud ja isegi ületatud. Sain isegi Kallelt kiita!
Mõne reaga siis maratonist ka.
Peatusime Stockholmis Gustav Vasa nimelises hotellis. Päris kohutav elamus, seinad kostavad läbi, konti tubades pole, hommikul söögi valik nigel. Tipp oli muidugi see, et hotellis olid itaalia turistid, lõunamaa temperament, nemad panid pidu hommikuni, magada ei saanud. Aga nõuka aja inimene saab igal pool hakkama. Kuidagi sain ka mina, aga öö enne maratoni sain magada kõigest 1 tund.
Ilm oli maratoni päeval normaalne, päike ei paistnud, taevas pilves ja oli ka tuuline. Minule selline jahedam ilm sobib.
Enne jooksu eriti soojendust ei teinud, mõned võimlemis harjutused ja väikse sörgi. Üks pooltundi enne starti läksin starti. Koridor oli inimesi juba päris tihedalt täis. Algul proovisin trügida ettepoole aga loobusin. Kuidas start anti ei kuulnud, äkkitsi hakkas rahvas kõndima. Kaks minutit kulus aega kuni olingi stardi väravate all. Esimene kilomeeter tuli joosta massis, siis läks kergemaks, tekkisid juba mingid vahed ja jooksmine hakkas ilmet võtma. Kolmandal kilomeetril sain kätte 3.45 lipuga mehe. Ei mõelnud midagi panin tast kohe mööda, siht oli saada kätte 3.30 mees. Enesetunne oli hea, midagi ei vaevanud.
See kurikuulus sild millega mind ennem oli hirmutatud polnud midagi nii hirmus, tõusu ju oli aga see sild tõuseb ühtlaselt. Alla oli muidugi kerge tulla, sai isegi natuke lõdvestada käsi. 3.30 lipuga mehe sain kätte 17 km. Seal ma tegin vea, võtsin ta sappa ja jooksin tema tempos 3 kilomeetrit. 20 km läbitud ja ma hakkasin tõstma oma tempot. Tempojooksja jäi maha, ise mõtlesin, et kui läheb raskeks siis lasen tempo alla ja kui tempojooksja möödub minust siis võtan tema sappa ja piinlen lõpuni. Nii ma siis kulgesin oma mõtetega, vaatasin linna ja olemine oli hea, isegi ei oska seda kirjeldada.
25 km haakis üks rootslane minu taha ja nii me siis koos jooksime lõpuni. Tema rääkis minuga oma vigases inglise keeles ja ega ma võlgu ei jäänud. Jube hästi saime üksteisest aru.
30 km hakkasin ootama uuest seda silda, endal oli huvi, kas teistkorda silda on raske ületatad või lihtne. Ei olnud väga raske ega ka kerge, silla kõige kõrgemas kohas sain aru, et täna ma jooksen lõpuni ja saan aja mida plaanisin.
35 km samm ikka kerge, hingamine ok! Otsustan natuke tempot veel lisada.
38 km hakkan tundma, et jalad lähevad pehmemaks. Aga pole ka kõige hullem.
39-40-41 km tempo hakkab langema, pingutan kõvasti aga tunne on selline, et kulgemine meenutab pigem sörki kui jooksu. Aga tuju on hea ja enesekindlust jagub
41-42,2 km Tekib teine hingamine, jaksan tempot lisad ja lõpuni joosta.
Kõige magusam olid viimased meetrid staadionil, rahvas elas kaasa, huvitaval kombel keegi ei teinud mingit lõpu kiirendust ega keegi ei möödunud kellestki, kõik vist nautisid lõpu meetreid.
Peale lõppu suunati kohe kõik jalgpalli väljakule. Seal siis rahvas taastus, jagati spodijooki, vett, banaane, õlut, hotdoge, kohvi, saiakesi. Võib olla midagi veel aga ega ma kõike ei näinud. Jõin ka õlut ja maitsesin muud söödavat. Ise ka imestasin, et pole nii väsinud. Tund peale enda lõpetamist siisrdusin hotelli. Tunnike und hotellis ja olin küps linna peal seiklema. Maratoni lõpetamise auks õhtustasime itaalia restoranis, vaatamata oma lõunamaa temperamendile oskavad itaalased ikka süüa teha ja väga hästi.
Öö hotellis möödus vaevaliselt, naabrid pidasid pidu. Magasin kõigest kaks tundi, ise lohutasin end sellega, et laevas magan ja puhkan. Pühapäeval hulkusime Stockholmis, enda üllatuseks jalad olid ok, tuimad ju olid aga kuskilt ei valutanud.
Õhtul laeva ja magama!
Üldiselt maratoni korraldus tasemel, kõik oli ülihea. Maraoni jooksin ajaga 3:25:03. Jäin rahule, sest ise plaanisin 3:30:00. Edestasin neid keda tahtsin edestada:), rahvast rajal ja raja ääres palju, see on oluline, sest see tekitab sellise hea fiilingu.
Järgmine aasta sooviks uuesti joosta seda imelist Stockholmi maratoni!
Комментариев нет:
Отправить комментарий