Hommikul ei olnud mingit tunnet, et peaks minema rahvajooksule. No ei saanud kuidagi ärgatud, eks andis tunda pingeline laupäev. Laupäeval sai nimelt ema juures puid laotud ja peale lõunat ka seenel käidud, siis veel seente puhastamine jne. Kolmandal katsel sain end ikkagi voodist välja, raske oli. Kuidagi sain kööki, tegin putru ja jõin kohvi. Ingmar sai ka oma silmad lahti, torisev kaasa ilmutas ennast, kuskilt toa nurgast, tüüpiline hommik. Kõige selle jama peale suutsime kodust välja sõita isegi õigel ajal, nii nagu plaanisime kell 8.30
Natuke enne kella kümmet olime Türil. Auto otsustasin jätta Türile, sealt edasi kaasa ja Ingmar Kirnasse ja mina Paidesse. Olles ekselnud natuke Türil saime auto ära parkida ja muidugi kõrvalt autost astus välja Kalle. See maailm on ikka tõesti pisike. Vahetasime Kallega siis mõned sõnad, endal oli kohe selline julgem tunne sees. Natuke ootasime bussi, mis oli naljakas ettevõtmine, sest kõik inimesed tahtsid pääseda nimelt esimesse bussi. Staadioni juures saigi buss paksult inimesi täis, tuli nõuka aeg meelde! Nii, Kirnas vahetasime bussi, Ingmar ja kaasa jäid Kirnasse mina edasi Paidesse.
Paides olin enne ühteteist. Sain numbri ja kiibi kätte, võtsin asjad ja suundusin parki võimlema ja sooja tegema. Tunne just hea ei olnud aga halb ka mitte, selline keskmine. Sörkisin, võimlesin kui korraga tuli meelde, et olen ilma joogita. Rahakott jäi ka autosse, janu tekkis kohe peale seda avastust. Kannatasin siis janu, mõtlesin ju rajal joon. Natuke enne poolt ühte läksin starti. Lootsin näha mõnda tuttavat aga ei kedagi. Ärevus hakkas ka juba tekkima.
Kell 12.30 anti start. Start oli suhteliselt hea, sest tee oli lai ja peale esimest 200m sai juba joosta omas tempos, ei pidanud kellegi taga passima. Peale teist kilomeetrit möödusin ühest mehest, kellel oli seljas SK Saarde särk. No nii ma natuke siis jooksin, kui tema jooksis minust siis uuesti mööda. Ja ta jäigi minu ette jooksma, võtsin tema tuulde. Ajasime mõne sõna juttu, selgus, et ta on Kalle tuttav, nii me siis jooksime koos. Vahepeal vedas tema siis mina, täitsa mõnus oli joosta. Ilm oli ka imeline. Peale viiendat kilomeetrit meist enam nagu keegi ei möödunud hakkasime ise teistest mööduma. Pulsikell näitas päris normaalseid numbreid 165 l/min. Peale Kirnat oli tõus, seal läks pulss 172 l/min aga tunne oli hea ja nii ma tempot alla ei lasknud. Vahepeal oli üks tüüp rajal pikali maas, julgestajad tegelesid temaga, kole asi. Jooks kulges omas rütmis ja suhteliselt igavalt, enesetunne oli ok. Nii ma siis Saarde mehega kulgesime 12 km. Tema lisas siis tempot, mina vaatasin kella ja sain aru, et minu lõpuaeg tuleb alla 1 tunni. Ei läinud tema tempoga enam kaasa, sest eesmärk ja unistus sai täidetud. Nii ma siis jooksin oma viimast kilomeetri, totaka õnneliku näoga. Minust möödusid viimasel kilomeetril neli inimest, ma algul nagu ei pööranud sellele erilist tähelepanu, hiljem protokolli nähes sain aru, et ilma aegu lasin end lõdvaks, oleks ikka pidanud pingutama siis oleks ka esi sajas. Viimane jupp veel staadionil ja kõik lõpp!
Ingmar ja kaasa ootasid juba staadionil. Venitasin, sõin, pesin ja koju! Tunne oli hea, ilm hea no kõik oli hea, isegi põlv ei valutanud! Oleks sellised päevi elus rohkem!
Üks asi veel, mis jäi silma, see on Türi staadion, korralik, viisakas, puhas. Meil Pärnus sellist küll vastu panna ei ole!
Enne ära sõitu hõigati minule, et järgmine nädal kohtume Viljandi jooksul. Ei tea veel, elame näeme.
Natuke enne kella kümmet olime Türil. Auto otsustasin jätta Türile, sealt edasi kaasa ja Ingmar Kirnasse ja mina Paidesse. Olles ekselnud natuke Türil saime auto ära parkida ja muidugi kõrvalt autost astus välja Kalle. See maailm on ikka tõesti pisike. Vahetasime Kallega siis mõned sõnad, endal oli kohe selline julgem tunne sees. Natuke ootasime bussi, mis oli naljakas ettevõtmine, sest kõik inimesed tahtsid pääseda nimelt esimesse bussi. Staadioni juures saigi buss paksult inimesi täis, tuli nõuka aeg meelde! Nii, Kirnas vahetasime bussi, Ingmar ja kaasa jäid Kirnasse mina edasi Paidesse.
Paides olin enne ühteteist. Sain numbri ja kiibi kätte, võtsin asjad ja suundusin parki võimlema ja sooja tegema. Tunne just hea ei olnud aga halb ka mitte, selline keskmine. Sörkisin, võimlesin kui korraga tuli meelde, et olen ilma joogita. Rahakott jäi ka autosse, janu tekkis kohe peale seda avastust. Kannatasin siis janu, mõtlesin ju rajal joon. Natuke enne poolt ühte läksin starti. Lootsin näha mõnda tuttavat aga ei kedagi. Ärevus hakkas ka juba tekkima.
Kell 12.30 anti start. Start oli suhteliselt hea, sest tee oli lai ja peale esimest 200m sai juba joosta omas tempos, ei pidanud kellegi taga passima. Peale teist kilomeetrit möödusin ühest mehest, kellel oli seljas SK Saarde särk. No nii ma natuke siis jooksin, kui tema jooksis minust siis uuesti mööda. Ja ta jäigi minu ette jooksma, võtsin tema tuulde. Ajasime mõne sõna juttu, selgus, et ta on Kalle tuttav, nii me siis jooksime koos. Vahepeal vedas tema siis mina, täitsa mõnus oli joosta. Ilm oli ka imeline. Peale viiendat kilomeetrit meist enam nagu keegi ei möödunud hakkasime ise teistest mööduma. Pulsikell näitas päris normaalseid numbreid 165 l/min. Peale Kirnat oli tõus, seal läks pulss 172 l/min aga tunne oli hea ja nii ma tempot alla ei lasknud. Vahepeal oli üks tüüp rajal pikali maas, julgestajad tegelesid temaga, kole asi. Jooks kulges omas rütmis ja suhteliselt igavalt, enesetunne oli ok. Nii ma siis Saarde mehega kulgesime 12 km. Tema lisas siis tempot, mina vaatasin kella ja sain aru, et minu lõpuaeg tuleb alla 1 tunni. Ei läinud tema tempoga enam kaasa, sest eesmärk ja unistus sai täidetud. Nii ma siis jooksin oma viimast kilomeetri, totaka õnneliku näoga. Minust möödusid viimasel kilomeetril neli inimest, ma algul nagu ei pööranud sellele erilist tähelepanu, hiljem protokolli nähes sain aru, et ilma aegu lasin end lõdvaks, oleks ikka pidanud pingutama siis oleks ka esi sajas. Viimane jupp veel staadionil ja kõik lõpp!
Ingmar ja kaasa ootasid juba staadionil. Venitasin, sõin, pesin ja koju! Tunne oli hea, ilm hea no kõik oli hea, isegi põlv ei valutanud! Oleks sellised päevi elus rohkem!
Üks asi veel, mis jäi silma, see on Türi staadion, korralik, viisakas, puhas. Meil Pärnus sellist küll vastu panna ei ole!
Enne ära sõitu hõigati minule, et järgmine nädal kohtume Viljandi jooksul. Ei tea veel, elame näeme.
Комментариев нет:
Отправить комментарий