Vahepeal oskasin haigestuda ja nii polnud aega kirjutada oma esimesest maratonist. Aga nüüd on olemine natuke parem ja on ka aega.
Helsingisse läksime 13.augustil. Vahetult enne ära sõitu sain potsatajalt sõnumi, kuidagi südamesse läksid ta head soovid. Kell 13.30 olime Helsingis. Muideks ma vist olen üks neid väheseid eestlasi, kes ei ole kunagi veel Soomes käinud. Minu kaaslane samuti, nii et kaks maakat suures linnas.
Huvitav oli see Helsingi, ilus ja puhas linn. Mis mind muidugi hämmasts oli jalgrattateede rohkus. Ja pühajumal, kui vaiksed on soomlased oma kodumaal, Pärnus on nende kisa ikka kuulda ja näha kaugele. Aga Helsingis no hoopis teised inimesed.
Elasin siis hotellis Cumulus Olympic, suhteliselt normaalne hotell, aga üle kahe öö ei kannata olla. Peale hotelli majutamist läksin Olümpia staadionile, seal oli registratuur. Üle ootuste lihtsalt sain numbri, kiibi ja särgi. Ma ju ei oska soome ega inglise keelt aga sain hakkama. Saades sellest innustust siirdusin Helsingi peale, on ikka suur linn. Kus oli seal jooksjaid.
Sõin ühes kesklinna kõrtsis õhtust. Hinnad olid seal kallid aga portsud ikka päris suured, meil on ikka poole väiksemad. Soomlased saavad eesti keelest päris hästi aru, nii et suhtlus probleeme ei tekkinud.
Kella kümneks olin hotellis. Magasin väga kehvasti, palav oli ja närv oli ikka sees ka. Kokku tukastasin vist kaks tundi. Peale keskööd hakkas äikest lööma ja vihma sadama. Esimene mõte oli, et jumal tänatud, äkki annab palavus järele. Siis tuli meelde, et pole ju kaasas ei jopet ega keepi. Hetkeks tuli selline masendus peale. Nii ma siis tiksusin hommikuni. Sõin hommikust hotellis, nii palju kui sisse mahtus. Seal restoranis oli ikka palju maratoonareid, kuidagi meeldiv tunne tekkis. Vihma muidugi ikka sadas, aga lootsin, et ju ta ikka lakkab.
Kella ühest seadsin siis sammud Olümpia staadionile. Enne seda muidugi vaseliinitasin end sisse, vöökotti rändasid ka kaks energiageeli ja üks magneesiumi ampull. Poole kahest alustasin soojendusega, vihm sai ka läbi aga taevas oli ikka pilves, tuult nagu oli ja ei olnud ka. Väga lämbeks ja umbseks läks, õhutemperatuus tõusis +28 C.
Soojendus tehtud, WC käidud, viimane pilk veel finisi poole, ok kui ellu jään siis olen siin umbes nelja tunniga. Stardis sättisin ennast nelja tunni tempojooksjate selja taha. Mõtlesin, et jooksen esialgu nende tempos, eks siis näen. Kell kolm anti start, kaks minutit hiljem ületasin stardi joone. Esimesed kilomeetrid jooksin rahulikult aga esimese JP magasin ikka maha, kuidagi ruttu tuli see. Viis km läbisn natuke alla 30 min. Hakkasin tasakesti tempot tõstma, kõik nagu toimis, enesetunne oli hea. 10 km. aega minu kella järgi oli kulunud 55 min. Jätkasin samas tempos. 4 tunni tempomehed olid maha jäänud. Enesetunne oli hea. 20 km. aeg minu kella järgi oli 1:50 ja mõned sek. peale. Väsimusest ei mingit märki. Kuni 20 km. ei olnud ma midagi söönud, isu nagu polnud, igas JP nüüd jõin, algul spordijooki, peale 20 km. vett, sest spordijook hakkas vastu. Lämbe oli ka, hakkasid ka silma esimesed kõndijad ja katkestajad. 30 km. olin ajaga 2:45. Tekkis selline tunne, et esimene maraton ja aeg tuleb alla nelja tunni. Õhk oli lämbe ja palavus andis tunda. 35 km. olin ajaga 3:13, sain aru, et ma suudan esimese maratoni lõpetada, tuju läks heaks, otsustasin süüa, et saada energiat. Raja ääres pakuti banaane, haarasin jooksult ühe tüki, kugistasin selle alla. Sain natuke joosta, kui tundsin, et midagi mu kõhus toimib, süda läks ka kuidagi imelikuks, alandasin tempot aga ei midagi. 39-40 km. ei suutnud enam joosta, kõhus toimus midagi, mis ajas südame pahaks. Hakkasin kõndima. Andis järele, see moment möödusid minust 4 tunni tempomehed. Hakkasin ka jooksma, lisan kiirust, kõht annab kohe tunda. Sätin siis tempot sellisena, et kõhuvalud ja iiveldus ei oleks nii tugevad. Muidugi jooksuks seda enam nimetada ei saanud aga ega kõndimiseks ka mitte. Nii ma siis kulgesin viimased 2 km. Möödusin nii mõnest kaaskannatajast, tõsi, mööduti ka minust. Umbes 1 km enne lõppu nägin staadioni. Tuju tõusis, ma suudan seda! Vahetult enne lõppu vajub üks jooksja minu ees kokku, kahju mehest, nii vähe jäi ju lõpuni. Laskun mäeotsast alla finisi poole, rada teeb ühe pöörde, teise ja lõpuks ma ületan finisi. Tõstan käed, ma suutsin seda! Kuigi aeg ei tulnud selline nagu oleks tahtnud aga see polnud nii oluline. Sain medali, toidupaki. Komberdan siis natuke eemale viskan end pikali. Kuidagi tühi tunne oli aga mitte kauaks, sest banaan mu maos annab end tunda. Oksendan ja ilastan seal. Natuke oli ikka häbi ka. Kuid minu rõõmuks on seal sellised tüüpe veel.
Vahetan riided, ise imestan, polegi ühtegi villi. Kõmbin hotelli tagasi, janu on meeletu. Kaaslane kannab mu kotti, sest mina proovin vett juua, kõik tuleb kohe välja. Jah, päris koomiline, ise naeran ka selle üle. Kahe tunni möödudes hakkab magu juba kõike omastama ja normaalselt seedima. Joon korraga vähe aga tihti. Söön küpsiseid. Ise lootsin, et peale maratoni magan nagu tapetud aga ei, und ei tule. Hommikul lähen restorani sööma, söön palju ja isuga. Restoran kubiseb kangete jalgadega tüüpidest. Kaaslane ütleb, et mina ei paistagi nii puine kui nemad. Kiitus seegi. Kella kahest oleme juba Tallinnas oma autos. Ja kell neli olen oma kallis kodus.
Helsingi rada kulges siis läbi linna, rada enamus asfalt, oli muidugi ka jooksmist graniidil aga suhteliselt vähe. Rajal on tõuse, mõni on ikka päris järsk, aga midagi ka hull polnud. Minul jäi puudu ettevalmistus ajast. Otsustasin juulis, et lähen. Olek pidanud hakkama treenima ikka tunduvlt varem selleks jooksuks. Üks tähelepanek veel, tuleb õppida jooma topsist jooksu pealt. Seda ma ei oska. Ja muidugi toitumine jooksu ajal, kui tihti ja mida. Vott nii see jooks mul siis kulges. Ise olen ikka õnnelik!!!
Järgmine aasta uuesti ja korralikumalt peab ettevalmistuma! Maraton ei ole t..i näppimine!
Helsingisse läksime 13.augustil. Vahetult enne ära sõitu sain potsatajalt sõnumi, kuidagi südamesse läksid ta head soovid. Kell 13.30 olime Helsingis. Muideks ma vist olen üks neid väheseid eestlasi, kes ei ole kunagi veel Soomes käinud. Minu kaaslane samuti, nii et kaks maakat suures linnas.
Huvitav oli see Helsingi, ilus ja puhas linn. Mis mind muidugi hämmasts oli jalgrattateede rohkus. Ja pühajumal, kui vaiksed on soomlased oma kodumaal, Pärnus on nende kisa ikka kuulda ja näha kaugele. Aga Helsingis no hoopis teised inimesed.
Elasin siis hotellis Cumulus Olympic, suhteliselt normaalne hotell, aga üle kahe öö ei kannata olla. Peale hotelli majutamist läksin Olümpia staadionile, seal oli registratuur. Üle ootuste lihtsalt sain numbri, kiibi ja särgi. Ma ju ei oska soome ega inglise keelt aga sain hakkama. Saades sellest innustust siirdusin Helsingi peale, on ikka suur linn. Kus oli seal jooksjaid.
Sõin ühes kesklinna kõrtsis õhtust. Hinnad olid seal kallid aga portsud ikka päris suured, meil on ikka poole väiksemad. Soomlased saavad eesti keelest päris hästi aru, nii et suhtlus probleeme ei tekkinud.
Kella kümneks olin hotellis. Magasin väga kehvasti, palav oli ja närv oli ikka sees ka. Kokku tukastasin vist kaks tundi. Peale keskööd hakkas äikest lööma ja vihma sadama. Esimene mõte oli, et jumal tänatud, äkki annab palavus järele. Siis tuli meelde, et pole ju kaasas ei jopet ega keepi. Hetkeks tuli selline masendus peale. Nii ma siis tiksusin hommikuni. Sõin hommikust hotellis, nii palju kui sisse mahtus. Seal restoranis oli ikka palju maratoonareid, kuidagi meeldiv tunne tekkis. Vihma muidugi ikka sadas, aga lootsin, et ju ta ikka lakkab.
Kella ühest seadsin siis sammud Olümpia staadionile. Enne seda muidugi vaseliinitasin end sisse, vöökotti rändasid ka kaks energiageeli ja üks magneesiumi ampull. Poole kahest alustasin soojendusega, vihm sai ka läbi aga taevas oli ikka pilves, tuult nagu oli ja ei olnud ka. Väga lämbeks ja umbseks läks, õhutemperatuus tõusis +28 C.
Soojendus tehtud, WC käidud, viimane pilk veel finisi poole, ok kui ellu jään siis olen siin umbes nelja tunniga. Stardis sättisin ennast nelja tunni tempojooksjate selja taha. Mõtlesin, et jooksen esialgu nende tempos, eks siis näen. Kell kolm anti start, kaks minutit hiljem ületasin stardi joone. Esimesed kilomeetrid jooksin rahulikult aga esimese JP magasin ikka maha, kuidagi ruttu tuli see. Viis km läbisn natuke alla 30 min. Hakkasin tasakesti tempot tõstma, kõik nagu toimis, enesetunne oli hea. 10 km. aega minu kella järgi oli kulunud 55 min. Jätkasin samas tempos. 4 tunni tempomehed olid maha jäänud. Enesetunne oli hea. 20 km. aeg minu kella järgi oli 1:50 ja mõned sek. peale. Väsimusest ei mingit märki. Kuni 20 km. ei olnud ma midagi söönud, isu nagu polnud, igas JP nüüd jõin, algul spordijooki, peale 20 km. vett, sest spordijook hakkas vastu. Lämbe oli ka, hakkasid ka silma esimesed kõndijad ja katkestajad. 30 km. olin ajaga 2:45. Tekkis selline tunne, et esimene maraton ja aeg tuleb alla nelja tunni. Õhk oli lämbe ja palavus andis tunda. 35 km. olin ajaga 3:13, sain aru, et ma suudan esimese maratoni lõpetada, tuju läks heaks, otsustasin süüa, et saada energiat. Raja ääres pakuti banaane, haarasin jooksult ühe tüki, kugistasin selle alla. Sain natuke joosta, kui tundsin, et midagi mu kõhus toimib, süda läks ka kuidagi imelikuks, alandasin tempot aga ei midagi. 39-40 km. ei suutnud enam joosta, kõhus toimus midagi, mis ajas südame pahaks. Hakkasin kõndima. Andis järele, see moment möödusid minust 4 tunni tempomehed. Hakkasin ka jooksma, lisan kiirust, kõht annab kohe tunda. Sätin siis tempot sellisena, et kõhuvalud ja iiveldus ei oleks nii tugevad. Muidugi jooksuks seda enam nimetada ei saanud aga ega kõndimiseks ka mitte. Nii ma siis kulgesin viimased 2 km. Möödusin nii mõnest kaaskannatajast, tõsi, mööduti ka minust. Umbes 1 km enne lõppu nägin staadioni. Tuju tõusis, ma suudan seda! Vahetult enne lõppu vajub üks jooksja minu ees kokku, kahju mehest, nii vähe jäi ju lõpuni. Laskun mäeotsast alla finisi poole, rada teeb ühe pöörde, teise ja lõpuks ma ületan finisi. Tõstan käed, ma suutsin seda! Kuigi aeg ei tulnud selline nagu oleks tahtnud aga see polnud nii oluline. Sain medali, toidupaki. Komberdan siis natuke eemale viskan end pikali. Kuidagi tühi tunne oli aga mitte kauaks, sest banaan mu maos annab end tunda. Oksendan ja ilastan seal. Natuke oli ikka häbi ka. Kuid minu rõõmuks on seal sellised tüüpe veel.
Vahetan riided, ise imestan, polegi ühtegi villi. Kõmbin hotelli tagasi, janu on meeletu. Kaaslane kannab mu kotti, sest mina proovin vett juua, kõik tuleb kohe välja. Jah, päris koomiline, ise naeran ka selle üle. Kahe tunni möödudes hakkab magu juba kõike omastama ja normaalselt seedima. Joon korraga vähe aga tihti. Söön küpsiseid. Ise lootsin, et peale maratoni magan nagu tapetud aga ei, und ei tule. Hommikul lähen restorani sööma, söön palju ja isuga. Restoran kubiseb kangete jalgadega tüüpidest. Kaaslane ütleb, et mina ei paistagi nii puine kui nemad. Kiitus seegi. Kella kahest oleme juba Tallinnas oma autos. Ja kell neli olen oma kallis kodus.
Helsingi rada kulges siis läbi linna, rada enamus asfalt, oli muidugi ka jooksmist graniidil aga suhteliselt vähe. Rajal on tõuse, mõni on ikka päris järsk, aga midagi ka hull polnud. Minul jäi puudu ettevalmistus ajast. Otsustasin juulis, et lähen. Olek pidanud hakkama treenima ikka tunduvlt varem selleks jooksuks. Üks tähelepanek veel, tuleb õppida jooma topsist jooksu pealt. Seda ma ei oska. Ja muidugi toitumine jooksu ajal, kui tihti ja mida. Vott nii see jooks mul siis kulges. Ise olen ikka õnnelik!!!
Järgmine aasta uuesti ja korralikumalt peab ettevalmistuma! Maraton ei ole t..i näppimine!
Комментариев нет:
Отправить комментарий