Ühesõnaga väga hea jooks oli. Kui uskuda korraldajat siis oli stardis üle 13000 inimese. Rada kulges mööda Stockholmi linna. Päris huvitav oli joosta ja tutvuda linnaga. Joogipunkt iga 3 km järel, jooki jagus. Rahvast ergutamas väga palju, mingid bändid mängisid iga paari kilomeetri tagant. Kohe väga meeldiv oli joosta. Ilmaga ikka vedas, ei olnud soe ega külm vaid paras.
Saabusin siis Stockholmi laevaga 11.09.2010.a. Stockholm tervitas pilves ja uduse ilmaga. Suundusime kaasaga hotelli. Hotell oli kohe sadama juures, Ariadne oli hotelli nimi. Hotellis selgus, et chek in on alles kella 15.00. See oli minule väike pettumus, sest jooks algas kell 16.00. Võttes kasutusele kogu oma inglise keele teadmised, mis kahjuks piirduvad minul vist 100 sõnaga, suutsin ma hotellis selgeks teha, et ma tulen õhtul hiljem ja mu kott asjadega jääb sinna hotelli. Hotellis saadi asjast aru ja võeti kott enda hoole alla, nad veel soovisid good race! Need rootslased on ikka meeldivad inimesed. Egas midagi, suundusime kaasaga metroosse. Ega see metroo leidmine ka kõige lihtsam ei olnud. Aga sai hakkama. Natuke sõitmist metroos ja olimegi kesklinnas. Stardi koht oli kohe metroo jaama juures. Läksin registratuuri, sain oma numbri ja kiibi. Natuke lonkisin seal stardi alas ringi, vaatasin seda melu, rahvast tuli juurde ja juurde. Ikka palju oli inimesi, oli noori ja vanu. Sellist asja nagu riietustelki seal ei olnud, nii et riided vahetasin pargis. Vaseliinitasin jalad ja muud keha osad, määrisin spordisalviga vasaku põlve. Tekkis ka väike probleem, nimelt kiip tuli panna tossude külge paberist teibiga, natuke imelik ja võõras tundus see asi minule.
Eriti soojendust ei teinud, ainult jalgadele, sest eelnevalt tean, et sellise rahva massiga esimesed kilomeetrid jooksed aeglselt. Olles enda arust soojendanud küll ja küll seadsin sammud starti. Minu stardi koht oli pika rivi taga. Start anti täpselt kell 16.00. Ja siis iga 5 minuti tagant uus grupp. Ise sain starti 16.30. Start oli hea, keegi ei trüginud ega astunud kandadele. Tempo oli algul kohe suht hea, nii et esimest kilomeetri tähist ma ei näinud. Edasi juba nägin kõiki tähiseid. Proovisin joosta sellise tempoga, et põlv eriti ei valutaks. Vaatamata sellele möödusin kogu aeg kellestki. Mingil hetkel märkasin enda ees jooksvat tempomeest, tema seljas oli lipp ajaga 2.00. Hetkeks võttis ika nõutuks küll, kas ma tõesti jooksen siis nii aeglaselt? Mõistus ei tahtnud nagu uskuda, möödusin tempomehest ja sain aru, et see on eelmise gruppi tempomees. Tuju läks hoobilt paremaks. Joogipunktid olid iga kolme kilomeetri tagant. Ilm palav ei olnud seega ma otsustasin juua igas teises joogipunktis. Jõin vett, sest minu magu spordijooki eriti ei tunnista. Kui olin läbinud 11km nägin raja ääres oma kaasat, ta ulats minule energiabatooni. Sõin väikse tüki, isu nagu polnud aga igaks juhuks. Peale 12 km hakkasid tulema esimesed katkestajad ja tüübid kes kõndisid. Nägin ka krampidega hädalisi. Jooksu tempo oli minul mõnusalt aeglane 4.50 min/km. Põlv lasi sellist tempot rahulikult hoida. Natuke oli ikka piinlik ka aga noh ...! Samas sain rahulikult vaadata Stockholmi. Ikka täitsa ilus linn! 15 kilomeetri juures otsustasin natuke tõsta tempot, sest hullemaks enam minna ei saanud. 20 km peal tõstsin veel tempot, sest ükskõik mis juhtub aga lõpuni ma kestan. Uhke oli joosta viimast kilomeetrit, möödusin sirge seljaga paljudest. Viimased 300 meetrit olid eriti head, sest kulgesid langusega ja olid eriti kiired. Ületades lõpujoone anti mälestuseks medal. Tunne oli hea, ei olnud väsinud, põlv ka ei valutanud eriti. Mis tegi meele mõrudaks oli see, et olen võimeline jooksma kiiremin aga kahjuks see kord ei saanud.
Riided sai vahetatud keset tänavat, natuke imelik ju oli. Siis suundusime kaasaga metroosse. Kell kaheksa õhtul olime hotellis, sõime hotelli restoranis ja siis puhkama.
Pühpäeval tutvusime Stockholmiga, eriti meeldis minule vanalinn oma kitsaste tänavatega. Kohustuslik vahtkonna vahetus ja muidugi kalamehed keset linna, tänapäeva Stockholmi äritänav, kõik see ja palju muud sai vaadatud. Minule ja kaasale meeldis.
Õhtul laevale ja tagasi koju.
Sellised üritused, et ükspäev jooksed ja teine päev tutvud linnaga on täitsa asjalikud, kunagi peaks kordama. Aga praegu on kõige tähtsam põlv korda saada.
