Frankfurtis käidud! Maraton ka joostud, tõsi see eesmärk millise ma endale püstistasin ma ei täitnud, pigem ületasin.Frankfurti lendasime otse Tallinnast, Lufthansa lennukiga. Väga meeldiv lend ja teenindus, pakuti kohvi, karastusjooke, veini ja pirukat. Kui kunagi peaks veel lennukiga reisima siis valiks Lufthansa, kindel valik.
Frankfurdi lennujaamast sõitsime hotelli taksoga, sõit võttis aega 20min ja maksis 29 eurot. Kui see summa jagada nelja peale siis polegi kõige hullem. Hull oli see, et takso kiirus küündis 190 km/h kanti. Natuke hakkas ikka kõhe.
Hotell oli kesklinnas. Stardi kohta oli sealt 10 minutit jalutamist. Hotelli nimi Savigny. Hotelli kohta mitte ühtegi halba sõna. Hommikusöök oli suure valikuga, andis ikka valida ja süüa. Tubades vaikus ja rahu, öösel magasin nagu tapetud. Mitte miski ega keski ei häirinud und.
Natuke sai ka Frankfurti ööelu vaadatud. Kõik oli ilus kuni sattusime punaste laternate tänavale. Tunne oli selline, et olema türgis või mõnes muus araabia riigis. Päris huvitav kogemus. Kesklinnas muidugi palju pilvelõhkujaid, ehtne city. Ronisime ka Main Toweri tippu, vaade vääris seda. Söögi hinnad kesklinnas natuke kallimad, kui Eestis aga ei midagi hullu. Kaubandus tänav oli ka elamus, mis kaubamärgid ja mis hinnad! Hinnad muidugi meie mõistes kallid aga ega Eestis 100 000+ eurot maksvaid käekellasid ei näe, või kullast ja kalliskividest ehteid, mille hinnad algavad 50 000 eurost kuni .... ja kõik need asjad on vitriinis ja ega neid seal polnud üks või kaks, ikka korralik valik.
Tänava nimi oli vist Ziele või midagi taolist. Põhilised keeled mida kallite kaubamajade ümber oli kuulda oli saksa ja vene keel.Maratonist siis ka läbi minu silmade.
Numbri ja kiibi sain kätte päev enne maratoni, number oli nimeline. Lisa boonusena said kõik osalejad maratoni kirjadega seljakoti. Seljakott sisaldas igasuguseid huvitavaid asju. No näiteks neli muna, neli patareid, paras ports ajakirju. Oli ka üllatusi! Üllatus oli kiibi kinnitus, seda lihtsalt ei olnud. Kiip tuli siduda paelte vahele. Muidugi see on hea kinnitus, pole muret, et kiip kaob ära. Aga hiljem peale jooksu ära võtta oli natuke ebamugav.
Sai käidud ka pasta peol, sai pastat, õlut, vett, coca-colat. Mingid bändid esinesid, kedagi küsitleti, laval oli kogu aeg mingi tegevus, täitsa okey üritus, ainult saksa keelne.
Maratoni hommik nagu ikka, kõht täis, vaseliinitamine, väike võimlemine ja starti minek. Stardialas väike sörk ja venitus. Õhutemperaruur oli +10, tuult eriti ei olnud, taevas vines. Väga hea ilm. Huvitav oli see, et enne starti ei olnud hinges mingit ärevust. Rahulik ja muretu tunne.
Start antud ja 3 minutit hiljem jooksin kanga alt läbi. Esimene kilomeeter oli aeglane ja vaevaline. Kuni 8 km ei saanud joosta oma jooksu, rahvast palju, rada kitsas. Siht oli kinni püüda 3.15 tempomees. 3.15 tempomehed jooksid aga umbes 200m eespool. Peale 8 km läks lahedamaks, sain juba joosta nii nagu plaanisin. Proovisin joosta ühtlase tempoga. Pisitasa lähenesin ka 3.15 tempomehele. Olemine oli päris hea, isegi liiga hea. Kümme esimest kilomeetrit läksid märkamatult.
Alates 15km hakkas aga juhtuma. Sain kätte 3.15 tempomehe. Tema sabas jooksin kuni 22 kilomeetrini. Olemine oli hea aga kõhtu tekkis imelik tunne. Mõte käis läbi, et olemas, varsti kükitan kuskil põõsa all, põhi alt läinud ja see on kogu maraton.
Selliste mõtetega kulgesin kuni 35 km. Kuidagi endale märkamatult jäi 3.15 tempomees maha.
Alates 38 km läks raskeks, jalad käisid oma rada, mõte teist rada. Tahtsin tempot tõsta aga jalad keeldusid. Kuni 40 km oli ikka päris raske, kuigi kell näitas, et tempo pole langenud. Aga eks need viimased kilomeetrid maratonil jooksed juba tahtejõuga, samm oli puine ja jalad kanged.
Alates 40km läks kergemaks, ei teagi, kas see, et lõpp oli kohe käes või mis aga samm läks taas kergeks ja enesetunne heaks.
Lõpetasin punasel vaibal, vilkuvate tulukeste saatel. Tunne oli nagu Hollywoodi staaril. Rahvas plaksutas, meeletult kõva muusika. Sellise hetke nimel võib joosta maratoni küll! Kohe suunati taastuma, medal kaela, kile ümber ja taastu. Taastuda muidugi oli millega, pakuti vett, spordijooki, õlut, cocat, kohvi, puuvilju ja saiakesi, võib olla midagi veel, endal polnud eriti isu oli ainult janu.
Taastusin ja läksin siis alast välja, otsisin kohta, kuhu kiip ära anda. Lõpuks sain teada, et registratuuri. Peale seda vahetasin riided, otsisin üles oma kaasa ja siirdusime hotelli. Hotellis mõnulesin vannis, natuke tukastasin ja olingi küps taas sukelduma Frankfurti ööellu!
Õhtul tähistasime maratoni lõpetamist mingis pubis. Korralik söök ja väike õlu. Peale seda oli ainult üks soov, magada ja veel kord magada.
Esmaspäeval sai koju lennatud. Frankfurdi lennujaam on suur, väga suur. Sinna minnes peab ikka aega olema. Chek-in tehtud, kõmpisime oma väravani 20min. Vot see oli juba katsumus! Miks Tallinna lendav lennuk on kõige tagumises otsas? Hilja õhtul olime lõpuks oma kodus.
Minu arvamus Frankfurti maratoni kohta on positiivne, korraldus väga hea, kõik toimis ladusalt. Mis pani imestama oli see, kuidas osati kesklinnas rada ära mahutada. Rada ise hea, mingeid erilisi tõuse, pigem lauge ja kiire rada. Kui kunagi veel avaneb võimalus siis kindlasti osaleks Frankfurti maratonil ja kõigile soovitan, kui tahate joosta head aega siis Frankfurti maraton on selleks sobiv.
Ise jooksin isikliku rekordi, plaan oli joosta 3:15:00-3:17:00. Tegelikult suutsin läbida maratoni ajaga 3:13:19. Minu kohta hea aeg. Aga nüüd kaks nädalat puhkan, ja siis alustan taas treeningutega.
