Tervisesport, kas tõesti?

Selline mõte tuli mul pähe, kui seisin sellel aastal Ööjooksul stardis. Siit sealt kuulsid, ühel jalg paistes, teisel selg valus. Kas siis tõesti me harjutame ja treenime end vigasteks? Mille nimel?
Mis veel hämmastas, kui kuulsid selliseid ütlusi, et ma olen see aasta ainult mõned kilomeetrid jooksnud ja nüüd lähen jooksma poolmaratoni? See aasta olen juba jooksnud 1500 km, proovin poolmaratoni joosta 2 tunniga?
Rapla Selveri jooksul nägin, kuidas nii mõnelgi inimesel oli 5km rajale geel kaasas. Püha jumal, milleks.
Stardis tuleb telefoni näppida ja joostes peab telefon käes olema, sest äkki keegi helistab!
Tõesti see tervisesport on ikka imelik.

Kahjuks neli päeva veel Riia maratonini.

Kõigest neli päeva jäänud Riia maratonini. Ettevalmistus Riia maratoniks on kulgenud normaalselt, peaaegu nagu plaanitud. Üks 30 km jooks jäi jooksmata, selle jooksu asemel jooksin Vändra maratonil poolmaratoni. 

Kahjuks eile väänasin paremat jalga. Tulemuseks täna paistes hüppeliiges. Nüüd ravin hüppeliigest, kuigi ega seal ravida pole midagi, jääkott, ja rahu jalale, koormus maha!! Aega on napilt, elame näeme, lootus kustub ju viimasena!

Riias olen stardis, edasi vastavalt oludele.

Väga tahaks taas maratoni joosta!!!

Talvest kevadesse

Pole kaua midagi kirjutanud. Pole ka erilist põhjust olnud, millest kirjutada. 

Siiani olen muidugi jooksnud, jõusaalis käinud, pean mainima, et jõusaal on muutunud üsna meeldivaks kohaks. 

Samuti käin ujumas, proovin kolm korda nädalas külastada ujulat, enamasti hommikul enne tööpäeva algust, unesegasen 45 min ujumist.

Ma ise tunnen, et põhi on talvega üsna korralik alla tekkinud, peaks nüüd tervis ka vastu, siis oleks kõik väga hea.

Suuri plaane pole teinud, Riia maraton kevadel ja oktoobris München maraton. Teistest  jooksudest osalen nagu tervis, aeg ja rahakott lubavad. Tahaks ju osaleda nii mitmel jooksul aga kahjuks raha ja veel kord raha.

30. märtsil osalen Otepää-Tartu maratonil,  oma lolluse pärast ei jookse maratoni vaid poolmaratoni. Saab hea treeningu joosta, ühtlasi saan testida ennast. Plaan lihtne, joosta poolmaraton plaanitava Riia maratoni tempos, eks näib kas õnnestub või mitte.

Aga põdeda pole ka mõtet, aega Riia maratoniks on veel piisavalt.

Taas trenni lainel.

Märkamatult on möödunud september, oktoober ja ka november. Pole nagu erilist midagi nende kuude kohta kirjutada. 

Kogu septembri ravisin oma vigastust. Joosta ei saanud, treening vahendiks oli sõudeergomeeter ja veloergomeeter. Sai ikka tundide viisi päevast päeva neid piinatud ja nemad piinasid ka mind. 

Uuest hakkasin jooksma oktoobris. Algul sörkisin  mõne kilomeetri siis natuke rohkem. Esimene pikem jooks oli 10 km. Päris hea katsumus. Puusad läksid valusaks, see maa tundus nii pikk, pikk. Tempo oli madal ja pulss kõrge. Pisitasa jätkasin ja novembri alguseks olin juba rahuldavas seisus aga teekond mingi vormini on veel pikk!

Novembris tõstsin mahtu ja intensiivsust. Lisaks ÜKE ja ujumine. 

Ergomeetrite poole aga ei taha siiani vaadata, kuigi sõudeergomeeter on väga hea treening vahend. 

Järgmisel kevadel osalen Riia maratonil. Sinna juba registreerisin end ära. Sügisel plaanin osaleda mõnel Saksamaa maratonil, millisel ei tea veel aga midagi on silm jäänud.

Alates detsembrist siis juba süsteemne treening kindla sihiga-Riia maraton!

August e. augus

Kogu august oli üks suur vigastus ja ravi. Jooksumisest on alates 04.augustist asi väga kaugel.

Aga vahest tuleb ka täitsa põhjas olla. Siis saad aru, ega elu ei seisne jooksmises. 

Vigastuse laineharjal purjetan septembrisse, selleks aastaks tõenäoliselt maratonidel ja rahvajooksudel joon all. Peab alustama nullist. 

Pole midagi teha, nii mõnigi unistuste maraton lükkub edasi. Aga unistused jäävad ja neid ei võta minult mitte keegi!!!

Kõigile head Tallinna maratoni!

Keila Poolmaraton 28.07.2012

Keilas käidud ja ka poolmaraton joostud. 

Jooks toimus kuumades oludes, vist +30C, kohutavalt palav oli küll. See aasta pole siiani suve olnud aga laupäeval ikka ilmataat lajatas seda sooja. Tänu soojale oli ka tulemus plaanitust kehvem. 

Ise plaanisin joosta aega tund ja neljakümmend minuti. Esimene pool läks nii nagu plaanisin, kuni 13 km olin veel omas graafikus aga siis tegi kuumus oma. Läks raskeks. Eriti raske oli 15-18 km, no ei jõua ja kõik. Pargi vahel joostes taastusin ja suutsin jälle tempot tõsta. Kokku läks aega 01:43:32 

Korralduse poolest oli kõik üliheal tasemel. Ei ühtegi halba sõna korraldajatele. Minu meelest üks parim poolmaraton Eestis.

Üldiselt jäin jooksuga rahule, pole viimasel ajal eriti tugevalt treeninud, ravin oma jalgu. Imelikul kombel polnud aga jalad kõige hullemad, peale jooksu isegi ei valutanud. Paistab, et ravi toimib.

See aasta plaanis Berliini maraton, äkki loob veel midagi aga kuidas midagi luua ei tea, mõistus otsas.

Stockholmi maraton. 02.06.2012.a

Stockholmist tagasi! 

Maraton oli raske, siiani üks raskemaid maratone. Raskusi ei tekitanud rada vaid ilmastik. Sellise ilmaga vist koera ka ei aeta õue aga mina lähen jooksma. Muidugi dressidest oli kaasa ainult lühike riietus. Karm väga karm tundus see maraton tulevat.

Ilm oli külm, sadas pidevalt vihma, õhutemperatuur oli +3...+8 C. Kõige hullem oli tuul, mis kohati puhus 18m/s. Ja nagu ikka tuul oli kõige raskematel lõikudel vastu. 

Esimese poole maratonist jooksin plaanitud tempoga, külm oli aga keha ja jalad töötasid.

Kui oli joostud 25km tegi külm oma töö. Keha muutus kangeks, jalad tuimaks. Tempo hakkas langema, proovisin tempot tõsta aga ei saanud. Mingil hetkel möödusid 3:30 tempo tegijad. Proovisin siis nende taga joosta aga ei, nende tempos suutsin püsida vaid 2-3km. Olemine läks aina hullemaks.

Viimased 15km maratonist jooksin ja lõdisesin külmast. 12km enne lõppu ei saanud enam juua, käed värisesid, tops ei püsinud käes, nii külm oli. Seisma ka ei tahtnud jääda, kartsin, et kui seisma jään siis ma ei ole võimeline edasi jooksma. Viimased 6km eriti hullud, jalad olid külmast täiesti tundetud aga tahet joosta edasi oli. Mida enam lõpu poole seda rohkem möödusin teistest, ju neil oli veel kehvem, kui minul. Mõte oli üks ja ainus, ma pean lõpuni jooksma, ma suudan seda, aeg ei ole oluline.

Nii ma siis külmetasin ja mõtlesin oma mõtteid kuni lõpuni. Lõpus oli ikka päris tühi tunne aga  mingi rahuldus ka. Ikkagi lõpetasin!

Ruttu kuivad riided selga, üritasin sooja kohvi juua, see just hästi ei õnnestunud, midagi ikka jõudis kõhtu, enamus loksus maha, käed värisesid nagu joodikul. Ei ma nautinud seal staadionil mingit melu, tahtsin hotelli ja sooja vanni. Seda ma ka tunnikese pärast sain. 

Mõni tund hiljem oli olemine klaar! Maraton ja ilm ei tundunud enam nii kohutavad! Elu oli jälle ilus!

Maratoni läbisin 03:35:01, arvestades neid olusi ja vigastust, polnud kõige hullem! Oleks võinud kehvemini minna.

Mis ma õppisin sellest maratonist?

1. Alati tuleb võtta soojemad riided kaasa!

2. Ilm ei ole kehv, riietus peab vastama ilmale!

3. Tingimused on kõigile ühesugused, tulemus sõltub ainult endast ja hetke vormist!

4. Nüüd võtan alati väikse pullo kaasa!

5. Alati ei pea jooksma aega, tähtis on tervena lõpetada.

Praegu taastun maratonist. Jätkan vigastuse ravimist. Juuni lasen lõdvemalt, alates juulist hakkan valmistuma Berliini maratoniks, loodan ikka seal joosta oma parima aja!

Stockholmi maraon 2012.a läbitud, saaks ainult sooja.

Kolm päeva veel.

Kolm päeva on jäänud Stockholmi maratonini!

Eesmärgid ja sihid on seatud, tõsi need ei ole nii uhked kui talvel. 

Esimene ja peamine eesmärk on läbida maraton. Aeg pole eriti oluline, sest ettevalmistus jäi puudulikuks, pidin vigastust ravima.

Pean ka tunnistama, et ega ma praegu ka veel päris terve ei ole. Seega endast maksimumi välja ei pigista. Kuid pole hullu, sügisel Berliinis jooksen veel!  

Ilmateade lubab maratoni ajal vihma, sooja kuni 15C, nõrgemat tuult. Aga sünoptik eksib ükskord ja iga päev!  Nii arvavad Tõstamaa targad! Pigem sadagu vihma, peaasi, et palavust ei oleks. 

Vaatasin ka osalejate nimekirja, meid eestlasi on ikka päris palju stardis! 

Kõigile kerget jalga ja kohtume Stockholmis!

Emumäe jooks

Nädala vahetusel Emumäel käidud ja 10 kilomeetrit joostud. Jooksu ja rada võiks lühidalt kirjeldada VAU ja YESS 

Tegelikut rada oli supper hea ja raske, ilm ideaalne!

Saabusin kohale tund enne starti, kerge soojendus ja olingi stardis. Stardis olid nii 10km, kui ka 5,5km jooksjad. 

Peale starti kohe mäest alla, umbes kilommetri jagu. Polnud midagi hullu, ja siis hakkas tõus, vot see oli juba hull. Vähe sellest, et tõus oli järsk ja pikk, tuli joosta mööda heinamaad, pikki põldu, võsavahel. Täitsa huvitav kogemus. Peal tõusu läks rada hetkeks kergemaks, sai natuke hinge tõmmata. Enamuse ajast lookles rada metsa ja põldude vahel, ümber Emumäe, oli järsemaid tõuse ja laskumisi, rada oli raske ja nõudlik.

Muidugi vaade, mis rajalt avanes oli ikka fantastiline.

Nii ma siis kulgesin, proovisin hoida tempot 4.30-4.40 km. 

Alates 5km läks rada ka lihtsamaks ja kergemaks, paar kilomeetrit sai joosta kruusateel. Peale 5 km minust enam keegi möödunud, hoopis ise möödusin teistest. Olemine oli hea, puusades valu ei olnud, väsimust ka mitte.

Uuesti läks rada raskeks 1km enne lõppu. Eriti hullud olid viimased 300m. Viimane kilomeeter see on pidev tõus mäkke ja viimased 300 meetrit peaaegu püstloodis. Sain kuidagi sellest seinast ülesse ja jooksu lõpp oli käes. 

See aasta esimene jooks, kus ma sain täieliku kaifi nii jooksust, kui ka rajast.

Peale jooksu said kõik kes tahtsid nautida sauna mõnusi ja külma veega end pesta. Peale neid ergutavaid protseduure oli olemine juba väga hea!

Meeldiv oli ka peale autasustamist loterii kõigi osalejate vahel. Kui loos naeratas võisid saada koti kartuleid, rabarberit, maasikaid jne. 

Väga tore ja südamlik üritus.  

Järgmine aasta olen kindlasti kohal! 

Ma vist muutusin Emumäe jooksu FÄNNIKS!!!!!!!!!!!!

Selliseid juurikatest tehtuid kujusi oli Emumäel palju.

              
 

Helsingi City Run

Lõpuks tekkis aega, et kirjutada mõne sõnaga HCR jooksust, mis toimus 05.05.2012.a.

Ma ei tea miks, aga paistab, et HCR ei ole populaarne meie jooksjate hulgas. Minu arvates on see jällegi väga hea jooksu võistlus. Rada kulgeb läbi Helsingi, ei ole see rada just kõige kergem, selline mõnusate tõusudega. Osa jooksu kulgeb pargis, pehmemal pinnasel, korraldus muidugi hiilgav, ühesõnaga väga hea jooksu võistlus.

Mis mind veel hämmastab on see, et kui palju on jooksjaid. Püha jumal, neid on ikka väga palju. Starditakse gruppides iga 10 minuti tagant. Kui esimesed lõpetasid siis viimased alles startisid.Vot nii palju oli siis inimesi. 

Ise startisin esimeses grupis. Täpselt 21 sekundit peale stari sain ka mina stardist läbi. Edasi polnud eriti midagi keerulist, tuli lihtsalt joosta. Esimene tõus oli teisel kilomeetril, see alistus probleemideta, edasi keerutas rada Helsingi linnas, oli paar järsemat küngast ka. Kuidagi see rada kulges, kuni tuli viadukt, mille alt pidi läbi jooksma. Minu arust kuni viaduktini on rada raskem edasi juba kergem. Tempot üritasin valida sellise, mis ei teinud haigetele kohtadele liiga. Esimene pool sai lihtsalt joostud, polnud ei väsinud ega kurnatud. Teine pool jooksust oli juba natuke raskem, siit sealt hakkas valus. Jooksin ja mõtlesi, üks kilomeeter veel siis lasen lõdvemalt aga need kilomeetrid möödusid ja möödusid. Raskeks läks umbes 2,5 kilomeetrit enne lõppu. Puusad hakkasid endast märku andma. Kuid ega midagi hullu ka ei olnud, jooksin rahulikult lõpuni. Jooksu viimased 200m olid Olümpia staadionil. Staadioni ringil jaksasin isegi kiirendada. Staadionil oli ka taastumise ala, jagati söödavat ja joodavat, võis ennast lõhki süüa ja kohvist hulluks juua. 

Natuke sõin, jõin ja jäin Ingmarit ootama. Poiss lõpetaski ilusasti oma esimese poolmaratoni. Minu ennustusest isegi 5 minutit kiiremin. Tubli poiss!

Endal aeg nagu see aasta kombeks kehvem, kui eelmine aasta, tõsi kehvem 3 minutit, kuid sellest jooksust sain ka kindlust juurde, Stockholmi maratoniga saan hakkama! 

Praegu ravin ennast, mingil määral teen trenni.

Mina ja poja peale HCR jooksu

83. Suurjooksul ümber Viljandi järve

Selle aasta kohustuslik ring ümber Viljandi järve tehtud! Kõige paremine see jooks just ei õnnestunud aga ju mõnikord saab siis paremini. 

Kui päris aus olla siis minule Viljandi rada eriti ei meeldi. Aga mis seal ikka, tingimused on kõigil ühesugused ja meeldimine on maitse asi.

Jooksust mõne sõnaga läbi minu silmade ka. Ilm oli ilus, soe, pilvitu ja tuuline, selline normaalne Viljandi ilm. Tegelikult Viljandis on alati tuuline, nii palju kui ma mäletan.

Stardis jäin kohe toppama ja hetk hiljem olin massis. Sellega oli kaks esimest kilomeetrit kindlustatud, jooksin nagu olud lubasid. Peale esimest tõusu läks natuke lahedamaks. 

Muidugi minu pulsokas langes rivist välja, kui uskuda pulsoka näitu, siis oleksin pidanud olema surnud, näit oli kogu jooksu 00. 

Kuni kaheksanda kilomeetrini polnud häda midagi, isegi puusad ei valutanud. Peale kaheksandat kilomeetrit aga hakkasid puusad märku andma, lasin natuke hoo maha, jooksin ja nautisin jooksu, kuhu ma siis ikka kiirustan!

Aeg tuli selline nagu ennustasin, 2,5min. kehvem kui eelmine aasta, arvestades praegust seisu pean rahul olema!

Praegu keskendun enda ravimisele, plaan on ikka Stockholmi maratonil osaleda. Eesmärk Stockholmis joosta maraton alla 4 tunni

.

Viljandi, enne starti.

Kõrvemaa Kevadjooks ja muud plaanid.

Kõrvemaa Kevadjooksul osaletud, ühtlasi ka selle raja aeg parandatud!

Kõrvemaa rada on üks raskemaid radu, 16 km pidevat ronimist ja laskumist! Ma ei tea kuidas teistele aga minule meeldib see rada. Vaatamata oma kehvale vormile suutsin selle raja aega parandada. See tähendab, et oli ikka hea jooks! Veel huvitavam on see, et alati kui ma Kõrvemaal jooksen siis on väga ilus ilm, lihtsalt müstika!

Tänu vigastusele läks kogu Stockholmi maratoniks planeeritud trennide ja jooksude plaanid luhta. Ega praegu ka jalgade ja puusade olemine kõige parem ei ole. Seega võistlused, kus osalen rohkem treeningu eest, saab natuke kiiremat jooksu teha!

Jooks nagu jooks ikka, start ja 16 km hästi künklikul maastikul jooksu.  Rada oli tükati märg ja pehme, paaris kohas nägin ka lund. Selle eest ilm imeline. Riietusin end lühikesse dressi, külm ei hakanud. Nüüd võib juba julgelt öelda, et suvi on peaaegu käes!

Plaan oli joosta 10 km kiirema tempoga ja siis vastavalt enesetundele. Ega umbes nii ka läks, kuni 10 km oli kõik ok, lasin siis samas tempos peaaegu lõpuni. Keeruliseks läks olukord kuskil 1,5 km enne lõppu. 6 km osalejad jäid ette, pidin hoogu vähendama. Aga pole hullu, see mõnikümmend sekundid sinna, tänna, ei tähenda midagi. Jooksu ja enda tulemusega jäin rahule. 

Täna teevad puusad põrgulikku valu, loodan homme juba natuke sörkida. Teisipäeval Viljandi ja laupäeval Helsingi poolmaraton.Edasi vaatan, kas enne Stockholmi osalen kusagil.

Kohtume teisipäeval Viljandis!

Kõrvemaa 2012.a.

Kevadine Rabajooks.

Nii, selle aasta esimesel jooksul osaletud! 

Rabajooks on minu üks lemmikutest jooksudest, kerge rada, ülihea korraldus, ja mis peamine see eriline imeline tunne. Mitte ühelgi teisel jooksul ei teki sellist imelist tunnet! 

Tunded tunneteks aga jooks oli hea! Nagu alati, stardis väike rüselus, peale esimest kilomeetrit sai juba joosta omas tempos. Praegu vaevab mind vigastus, jooksen nii nagu liigesed lubavad, selle pärast kilomeeter enne lõppu lasin kergemalt, liigesed hakkasid endast märku andma. Aeg kehvem, kui sügisel aga parem, kui plaanisin. 

Lõpp hea kõik hea!

See nädal plaanis Kõrvemaa Kevadjooksu 16km. Võtan seda jooksu, kui tugevat treeningut. Ise väga loodan, et vähemalt Stockholmi maratoniks saan tervise korda!

Vaatamata kõigele osalen kindlasti sügisel toimuval Rabajooksul, vimpleid peab ju koguma!

Kohtume Kõrvemaal!

22.04.2012.a. Koos pojaga enne starti

Kevad!

Selle aasta esimene jooks metsas! Minule tähendab see kevade algust!
Kuigi rada oli pehme, sopane, ja kohati lumine aga joosta sai ja mõnuga. Jalad ja puusad vist olid täna eriti tänulikud, pehme pinnas ei põruta neid.
Alates tänasest proovin joosta pooled trennid Raeküla metsas, vanad liigesed saavad vähem koormatud ja ma arvan, et valud puusas annavad järele.
Kõigile minu poolt soovitus, kui on võimalik siis treenige enamus ajast pehmel pinnasel aga mõnikord tuleb ka joosta maanteel, jalad peavad harjuma ka kõva kattega.
Aga nüüd metsa jooksma, kogu talve sai kõval ja jäisel pinnasel end piinatud!

Jälle talv!

Täna hommikul ärgates oli vaade ikka talviselt ilus aga masendav. Selline ilus lumi, tänavad lumised, teed läbimatud ja lund aina sajab ja sajab.

Keskpäeval oli plaan joosta tavaline pikk kross. Sai joostud ka, aga pigem tuletas jooksmine sumpamist lumes. Kavandatud 21 km sai läbi sumbatud, isegi viimased 3 km sai tempo tõstetud plaanitud maratoni kiiruseni! Polnud eriti hull, tõsi viimased 3 km oli sahk juba jõudnud tee puhtamaks lükata nii, et joosta oli suht ok!
Praegu muidugi jalad ja selg valulikud aga kannatame ära!
Loodan, et see oli lõpuks viimane lumi, tahaks juba metsa jooksma! Tunnen, et jalad ja keha nõuavad pehmel pinnasel treenimist.
Kannatame ja ootame!

Selline kevadine pilt siis avanes päeval meie aeda.

Oluline on häälestus.

Enne igat suuremat jooksu tuleb ennast korralikult häälestada!!!
Sellega ma siis tegelen juba kaks õhtut, loen soome krimkat, kuulan soome bändi DINGO ja mõtlen Helsingi poolmaratonile. Ah jaa, telekas mängib mingi soome kanal.
Tänu vigastusele ei saa korralikult treenida aga häälestada jooksuks saan ikka!
Järgmine nädal Tallinnas arstide juures, eks siis kuuleb, mis saab!
Praegu siis treenin nagu tervis lubab ja häälestan ennast jooksudeks!

Kaks kuud

Kaks kuud ettevalmistumist maratoniks on läbi. Treeningud toimusid 3+1 plaani järgi, põhiliselt jooksin aeglaselt, sest kahjuks vaevasid vigastused, kõike nagu plaanisin ei saanud teostada.
Praegu ka päris terve ei ole aga asjad vähemalt liiguvad paremuse suunas. Vahepeal juba heidutasin mõtteid, et loobun Stockholmi maratonist. Tänase päevaga mõtted nii tumedad ei ole! Muidugi mingist vormist veel juttu ei ole aga aega veel on.
Praegu üritan teha viimase 3+1 ja hoiduda vigastustest ja igasugustest jamadest Nüüd saan ka natuke teha kiiremaid jookse, lõigud, fartlek.
Selle olen 100% otsustanud, et Stockholmis jooksen, on see tervis mis on ja eks siis näeb, mis tuleb! Tahaks seda melu, see on midagi, mida tasub kogeda, see on meelemürk! Aga hea meelemürk! Katsun positiivselt mürgitada ennast:))))).

Eesmärk 2012 aasta suveni.

Jäänud on viis kuud Stockholmi maratonini. Alates tänasest siis ainult üks eesmärk, STOCKHOLMI MARATON. Eesmärk-parandada eelmise aasta tulemust.
Sellest nädalast alustasin uuesti süsteemse treeninguga. Esialgu kaks kuud pigem aeglasemad jooksud, kord nädalas tempojooksu ja muidugi nädala lõpus hea pikk ja aeglane jooks. Plaanis nädalas kuus päeva jooksmist, keskmiselt nädalas 75-90 km. Kolm rasket nädalat, üks kergem.
Jõusaal ja ÜKE suurema rõhuga kui enne.
Toitumine erilise kontrolli alla! Maiustused ja muud hõrgutised jäävad siis jaanipäeva ootama! Ideaalis tahaks maratoniks kolm kilo kaalu kaotada!
Sellised on eesmärgid!
Elame ja vaatame, mis sellest saab!

TREENIN MÕNUGA!

DNB Vana-aasta maraton

Tallinnas käidud ja maraton joostud, ise elus ja terve! Nüüd väike puhkus ja siis peab mõtlema, kuidas valmistuda järgmiseks hooajaks. Mingid plaanid ja ideed Kalle peas küpsevad.

Mõne sõnaga Vana-aasta maratonist ka minu silmade ja tegude järgi.
Ilmga just eriti ei vedanud, kogu aeg tuli taevast midagi alla. Teatud kohtades puhus ka kõle tuul vastu, päris jahe oli.
Jooksma pidi ühe 5 km ringi ja siis kuus 6,2 km ringi. Alustasin nagu ikka rahulikus tempos, kui olin läbinud 2km haakisin end Lauri Valdmaa sappa. No nii me siis kahekesi kulgesime, kord vedas tema, siis mina. Tegelikult oli päris hea joosta koos, sai maailma asju arutatud, ei hakanud igav ja suutsime hoida ühtlast head tempot. Kuskil 27 km hakkas Lauri maha jääma. Ma alguses nagu ei pannud tähelegi, et ta maha jäi, kui märkasin siis oli vahe juba suur. Egas midagi jätkasin omas tempos. Tempo aga langes, aeglaselt aga ikkagi langes. Mis oli huvitav, et pulss ka langes. Kuni 39 km oli olemine peaaegu normaalne, oli külm aga jalad töötasid. Rehkendasin, et peaks lõpetama 3tunni ja 17-18min piirimail. Kahjuks kaks viimast kilomeetrit kujunesid aga põrgulikeks. Kui pargist keerasin välja, siis tegi väsimus, tugev ja külm tuul oma töö. Jalad muutusid loetud sekunditega kangeks. Alandasin veel tempot. Tõesti, viimased kaks kilomeetrit olid ülirasked. Sellist tunnet, et kõik on läbi, enam ei jõua jne. ei tekkinud, lihtsalt oli külm ja jalad ei töötanud nii nagu oleks pidanud! Aga, mis siin ikka vinguda, tingimused olid kõigil ühesugused ja kõigil oli raske.
Aeg oli 3:20:41. Tegelikult minu kohta hea aeg, ise rahul, kuigi need kaks minutit!
Peale maratoni saun ja kuum kohv, keha läks soojaks ja eluvaim tuli tagasi.
Selleks aastaks siis maratonidega kõik.
Kõigile ilusat jõulu ja meeldivat aasta vahetust.
TRAIN HARD!!

Üks maraton veel!

Nii, nüüd on siis otsus tehtud. See aasta osalen veel ühel maratonil, DNB Vana-aasta jooksul. Sihiks olen seadnud lihtsalt läbida maraton, aeg pole oluline, kuna ettevalmistus on puudulik. Seda jooksu võtan, kui head pikka treeningut.
On ainult üks aga! See on ilm, kui on ikka tormine ja külm siis ei osale.
Loodan, et ilmaga veab, kohtume 18 detsembril Tallinnas.