See aasta oli Ülemistel kaks eesmärki, lõpetada jooks ilma vigastuseta ja aeg peaks tulema sama või isegi kuni 5min. kehvem, kui eelmine aasta. Miks nii väiksed eesmärgid? Sest täpselt nädal tagasi jooksin Helsingi maratoni ja ma pole kunagi nädal aega hiljem peale maratoni osalenud ühelgi jooksul. Vanal inimesel võtab ikka taastumine rohkem aega.
Helsingist saabusin koju pühapäeval. Esmaspäeval puhkasin ja alates teisipäevast hakkasin taas jooksma, tempo rahulik. Esimestel päevadel olid jalad puised aga iga päevaga muutus olemine paremaks. Suured tänud massöör Irene Mikule, kolmapäeval tegi ta imet, 2,5 tundi ta pusis ja venitas mu jalgu ja tuimus jalgadest kadus. Laupäevaks olin juba enamvähem inimene.
Ülemiste järve äärde saabusime tund enne starti. Auto sain parkida kuhugi veepuhastus jaama territooriumile. Enesetunne ei olnud ei hea ega halb, eriti nagu mingeid suure eesmärke polnud ju endale seadnud. Ilm oli tuuline, tuule suund täpselt peale starti vastu, pool rada tuleb joosta vastu tuult, seega veel üks takistus juures, viimased kilomeetrid niigi luidete vahel, kus on raske!
Nagu alati enne starti kerge sörk 2km, mõni kiirendus 4x30m ja kerge venitus.
Start nagu Ülemistel ikka, kõik kiirelt minema ja värava juures väike trügimine. Aga eks see ole jälle Ülemiste jooksu oma võlu. Esimene kilomeeter tuli kergelt, sain mõne tuttavaga kokku aga nende tempo tundus mulle natuke aeglane. Jooksin esimesed 1,5 km. tee kõrval, rohu peal. Sai nagu kiiremini edasi. Enne 2 km. silmasin Andrese tuttavat särki, mõte käis läbi, et mis Andresega juhtunud, tavaliselt ta jookseb ikka eespool mind. Ise nagu ei tulnudki selle peale, et ise jooksen kiiresti. Möödun Andresest, natuke aega jookseb ta mu taga aga siis hakkab maha jääma. 3-5 km lasen heas tempos edasi, tuul eriti ei seganud. Alates 5 km saan Kalmeri kätte, jookseme koos, koostöö on hea kuni 9km. Sealt maalt jooksen üksi edasi, Kalmer hakkab maha jääma. 10km hakkan rehkendama, et aeg peaks tulema alla tunni. Katsun tempot hoida, rada keerab metsa vahele, sealt alates tempo langeb, jalad lähevad raskeks. Need mõned kilomeetrid küngastel ja liivas on ikka pagana rasked ja pikad. Viimased 500m on juba kerged, suudan jälle tempot tõsta. Lõpetasin rahulikult, ei mingit hingeldamist ega puhkimist, tops vett ja raja äärde Ingmarit ootama.
Aega kulus mul siis natuke alla tunni, 00:59:22. Võrreldes eelmis aastaga 4 min. kiiremini. Kui aus olla siis ise olen ka üllatunud. Eesmärk kuhjaga täidetud!
Praegu kaks nädalat rahulikumalt, mahtu ei tõsta, nädalas üks kiirem jooks, teistel päevadel rahulikumas tempos, nädala vahetustel pikemad jooksud 20-22km. Peale Tallinna poolmaratoni hakkan mahtu tõstma, sest on plaanis oktoobri lõpus joosta veel üks maraton.
Jooksmine on ikka imeline!
Helsingist saabusin koju pühapäeval. Esmaspäeval puhkasin ja alates teisipäevast hakkasin taas jooksma, tempo rahulik. Esimestel päevadel olid jalad puised aga iga päevaga muutus olemine paremaks. Suured tänud massöör Irene Mikule, kolmapäeval tegi ta imet, 2,5 tundi ta pusis ja venitas mu jalgu ja tuimus jalgadest kadus. Laupäevaks olin juba enamvähem inimene.
Ülemiste järve äärde saabusime tund enne starti. Auto sain parkida kuhugi veepuhastus jaama territooriumile. Enesetunne ei olnud ei hea ega halb, eriti nagu mingeid suure eesmärke polnud ju endale seadnud. Ilm oli tuuline, tuule suund täpselt peale starti vastu, pool rada tuleb joosta vastu tuult, seega veel üks takistus juures, viimased kilomeetrid niigi luidete vahel, kus on raske!
Nagu alati enne starti kerge sörk 2km, mõni kiirendus 4x30m ja kerge venitus.
Start nagu Ülemistel ikka, kõik kiirelt minema ja värava juures väike trügimine. Aga eks see ole jälle Ülemiste jooksu oma võlu. Esimene kilomeeter tuli kergelt, sain mõne tuttavaga kokku aga nende tempo tundus mulle natuke aeglane. Jooksin esimesed 1,5 km. tee kõrval, rohu peal. Sai nagu kiiremini edasi. Enne 2 km. silmasin Andrese tuttavat särki, mõte käis läbi, et mis Andresega juhtunud, tavaliselt ta jookseb ikka eespool mind. Ise nagu ei tulnudki selle peale, et ise jooksen kiiresti. Möödun Andresest, natuke aega jookseb ta mu taga aga siis hakkab maha jääma. 3-5 km lasen heas tempos edasi, tuul eriti ei seganud. Alates 5 km saan Kalmeri kätte, jookseme koos, koostöö on hea kuni 9km. Sealt maalt jooksen üksi edasi, Kalmer hakkab maha jääma. 10km hakkan rehkendama, et aeg peaks tulema alla tunni. Katsun tempot hoida, rada keerab metsa vahele, sealt alates tempo langeb, jalad lähevad raskeks. Need mõned kilomeetrid küngastel ja liivas on ikka pagana rasked ja pikad. Viimased 500m on juba kerged, suudan jälle tempot tõsta. Lõpetasin rahulikult, ei mingit hingeldamist ega puhkimist, tops vett ja raja äärde Ingmarit ootama.
Aega kulus mul siis natuke alla tunni, 00:59:22. Võrreldes eelmis aastaga 4 min. kiiremini. Kui aus olla siis ise olen ka üllatunud. Eesmärk kuhjaga täidetud!
Praegu kaks nädalat rahulikumalt, mahtu ei tõsta, nädalas üks kiirem jooks, teistel päevadel rahulikumas tempos, nädala vahetustel pikemad jooksud 20-22km. Peale Tallinna poolmaratoni hakkan mahtu tõstma, sest on plaanis oktoobri lõpus joosta veel üks maraton.
Jooksmine on ikka imeline!
Комментариев нет:
Отправить комментарий