Helsingist elusana ja enam vähem tervena tagasi! Rahul, jooks õnnestus 110%.
Jooksust siis ka mõne sõnaga. Poolmaraton toimus Helsingis 07.o5.2011.a. Start anti kell 15.00. Starditi 2500 inimest grupis, iga grupp 10 min. vahega. See on õige lahendus, sest stardis oli üle 13000 inimese. Ise startisin esimeses grupis. Rada lookles Helsingi parkides, ei saa öelda, et rada oli kerge, oli ikka paar järsemat tõusu, mille lõpus viskas ikka pulsi maksimumile. Tegelikult ega need tõusud ei olnud nii hullud aga laskumised need olid veel raskemad.
Start kulges rahulikult, kuskil 15-20sek. sai kõnnitud ja siis juba joostud. Esimesed kilomeetrid olid sellised pugemise ja vahele jooksmise kilomeetrid. 9min. joostud ja esimene tõus, päris karm aga õiglane, sai paljudest mööda. Tõusu lõpus võttis ikka hingeldama. Laskumine oli tegelikult hullem, kui tõusul sai kergelt mööduda teistest, siis laskumisel tulid ju kõik ühesuguse hooga, pidin kogu aeg hoogu vähendama, et kellegile otsa ei jookseks.
Edasi kulges rada läbi linna, kogu aeg käis selline sebimine, möödusin kellestki keegi jälle minust. Igav ei hakanud. Esimest kilomeetri tähist nägin 7 kilomeetril. Rahvast oli ikka nii palju rajal, et lihtsalt ei näinud ennem kilomeetri tähiseid.
10 km alates ei möödunud minust enam keegi, hakkasin pisitasa mööduma teistest, rajal oli olukord kuidagi rahulik, jooksjate rivi oli veninud pikaks, kui ees oleva jooksja tempo ei sobinud möödusid temast probleemideta kõrvalt, ruumi oli. Tempo oli üle ootuste hea, siledamal maal 4:08min/km. Mägisematel kohtadel kuskil 4:50 min/km.
Raskeim moment tekkis 18-19km vahel, jalad läksid raskeks, lasin tempo lõdvemaks, taastusin. Mõnisada meetrit enne 20 km oli tõus, jaksu oli see tõus võtta suhteliselt hea tundega, teadsin, et siis tuleb laskumine ja lõpp.
Viimane kilomeeter oli juba tüütav, näed staadioni, aga lõppu ei tule, rada aina venib ja venib. Viimasel kilomeetril vahetult enne staadioni oli veel tõus, seda oli eriti magus joosta, sest sain mööda ühest viiesest jooksjate pundist. Oli ikka meeldiv kuulata, kui jooksin neist mööda ja mind saatis nende hingeldamine ja puhkimine.
Staadionil tuli joosta pool staadioni ringi ja oligi kõik läbi. Anti medal ja natuke nänni. Pakuti kohvi ja spordijooki, endal olemine ok. Selline kerge ja mõnus. Peale venitamist ja lõdvestust läksin sauna, jumalik tunne tekkis. Energiat veel jagus, et kolm tundi teha aega parajaks Helsingi linnas. Õhtuse praamiga koju, oma koju.
Aega kulus minul 01:33:07. keskmine pulss 163, maksimum 172. Koht 292. Kokku lõpetas üle 10000 jooksja. Chip time oli 01:32:36. Jooksin siis plaanitud ajast kiiremini. Ise arvasin, et potsatan sinna 01:38:00 kanti. Huvitav, et puus ka ei andnud endast kogu jooksu ajal märku, ju hakkab terveks saama.
Üldkokkuvõttes jäin endaga rahule, jooksu tempo oli õige, kogu aeg oli väike varu, et kui oleks vaja veel natuke pingutada siis oleks suutnud.
Helsingi poolmaratoni rada ei ole just kõige kergem aga väga huvitav, ei ole üksluine. Pidevalt midagi muutub, pealtvaatajad ja ergutajad on kõikjal, joogipunkte jagus, korraldus tasemel. Nii et soov on kindlasti seal veel joosta.
Nüüd siis viimased valmistused Stockholmi maratoniks, esmalt puus täitsa terveks, praegu treenin ettevaatlikult, nädala lõpus on plaan end liigutada juba kiiremalt.
Jooksust siis ka mõne sõnaga. Poolmaraton toimus Helsingis 07.o5.2011.a. Start anti kell 15.00. Starditi 2500 inimest grupis, iga grupp 10 min. vahega. See on õige lahendus, sest stardis oli üle 13000 inimese. Ise startisin esimeses grupis. Rada lookles Helsingi parkides, ei saa öelda, et rada oli kerge, oli ikka paar järsemat tõusu, mille lõpus viskas ikka pulsi maksimumile. Tegelikult ega need tõusud ei olnud nii hullud aga laskumised need olid veel raskemad.
Start kulges rahulikult, kuskil 15-20sek. sai kõnnitud ja siis juba joostud. Esimesed kilomeetrid olid sellised pugemise ja vahele jooksmise kilomeetrid. 9min. joostud ja esimene tõus, päris karm aga õiglane, sai paljudest mööda. Tõusu lõpus võttis ikka hingeldama. Laskumine oli tegelikult hullem, kui tõusul sai kergelt mööduda teistest, siis laskumisel tulid ju kõik ühesuguse hooga, pidin kogu aeg hoogu vähendama, et kellegile otsa ei jookseks.
Edasi kulges rada läbi linna, kogu aeg käis selline sebimine, möödusin kellestki keegi jälle minust. Igav ei hakanud. Esimest kilomeetri tähist nägin 7 kilomeetril. Rahvast oli ikka nii palju rajal, et lihtsalt ei näinud ennem kilomeetri tähiseid.
10 km alates ei möödunud minust enam keegi, hakkasin pisitasa mööduma teistest, rajal oli olukord kuidagi rahulik, jooksjate rivi oli veninud pikaks, kui ees oleva jooksja tempo ei sobinud möödusid temast probleemideta kõrvalt, ruumi oli. Tempo oli üle ootuste hea, siledamal maal 4:08min/km. Mägisematel kohtadel kuskil 4:50 min/km.
Raskeim moment tekkis 18-19km vahel, jalad läksid raskeks, lasin tempo lõdvemaks, taastusin. Mõnisada meetrit enne 20 km oli tõus, jaksu oli see tõus võtta suhteliselt hea tundega, teadsin, et siis tuleb laskumine ja lõpp.
Viimane kilomeeter oli juba tüütav, näed staadioni, aga lõppu ei tule, rada aina venib ja venib. Viimasel kilomeetril vahetult enne staadioni oli veel tõus, seda oli eriti magus joosta, sest sain mööda ühest viiesest jooksjate pundist. Oli ikka meeldiv kuulata, kui jooksin neist mööda ja mind saatis nende hingeldamine ja puhkimine.
Staadionil tuli joosta pool staadioni ringi ja oligi kõik läbi. Anti medal ja natuke nänni. Pakuti kohvi ja spordijooki, endal olemine ok. Selline kerge ja mõnus. Peale venitamist ja lõdvestust läksin sauna, jumalik tunne tekkis. Energiat veel jagus, et kolm tundi teha aega parajaks Helsingi linnas. Õhtuse praamiga koju, oma koju.
Aega kulus minul 01:33:07. keskmine pulss 163, maksimum 172. Koht 292. Kokku lõpetas üle 10000 jooksja. Chip time oli 01:32:36. Jooksin siis plaanitud ajast kiiremini. Ise arvasin, et potsatan sinna 01:38:00 kanti. Huvitav, et puus ka ei andnud endast kogu jooksu ajal märku, ju hakkab terveks saama.
Üldkokkuvõttes jäin endaga rahule, jooksu tempo oli õige, kogu aeg oli väike varu, et kui oleks vaja veel natuke pingutada siis oleks suutnud.
Helsingi poolmaratoni rada ei ole just kõige kergem aga väga huvitav, ei ole üksluine. Pidevalt midagi muutub, pealtvaatajad ja ergutajad on kõikjal, joogipunkte jagus, korraldus tasemel. Nii et soov on kindlasti seal veel joosta.
Nüüd siis viimased valmistused Stockholmi maratoniks, esmalt puus täitsa terveks, praegu treenin ettevaatlikult, nädala lõpus on plaan end liigutada juba kiiremalt.
Комментариев нет:
Отправить комментарий