Tervisesport, kas tõesti?

Selline mõte tuli mul pähe, kui seisin sellel aastal Ööjooksul stardis. Siit sealt kuulsid, ühel jalg paistes, teisel selg valus. Kas siis tõesti me harjutame ja treenime end vigasteks? Mille nimel?
Mis veel hämmastas, kui kuulsid selliseid ütlusi, et ma olen see aasta ainult mõned kilomeetrid jooksnud ja nüüd lähen jooksma poolmaratoni? See aasta olen juba jooksnud 1500 km, proovin poolmaratoni joosta 2 tunniga?
Rapla Selveri jooksul nägin, kuidas nii mõnelgi inimesel oli 5km rajale geel kaasas. Püha jumal, milleks.
Stardis tuleb telefoni näppida ja joostes peab telefon käes olema, sest äkki keegi helistab!
Tõesti see tervisesport on ikka imelik.

Kahjuks neli päeva veel Riia maratonini.

Kõigest neli päeva jäänud Riia maratonini. Ettevalmistus Riia maratoniks on kulgenud normaalselt, peaaegu nagu plaanitud. Üks 30 km jooks jäi jooksmata, selle jooksu asemel jooksin Vändra maratonil poolmaratoni. 

Kahjuks eile väänasin paremat jalga. Tulemuseks täna paistes hüppeliiges. Nüüd ravin hüppeliigest, kuigi ega seal ravida pole midagi, jääkott, ja rahu jalale, koormus maha!! Aega on napilt, elame näeme, lootus kustub ju viimasena!

Riias olen stardis, edasi vastavalt oludele.

Väga tahaks taas maratoni joosta!!!

Talvest kevadesse

Pole kaua midagi kirjutanud. Pole ka erilist põhjust olnud, millest kirjutada. 

Siiani olen muidugi jooksnud, jõusaalis käinud, pean mainima, et jõusaal on muutunud üsna meeldivaks kohaks. 

Samuti käin ujumas, proovin kolm korda nädalas külastada ujulat, enamasti hommikul enne tööpäeva algust, unesegasen 45 min ujumist.

Ma ise tunnen, et põhi on talvega üsna korralik alla tekkinud, peaks nüüd tervis ka vastu, siis oleks kõik väga hea.

Suuri plaane pole teinud, Riia maraton kevadel ja oktoobris München maraton. Teistest  jooksudest osalen nagu tervis, aeg ja rahakott lubavad. Tahaks ju osaleda nii mitmel jooksul aga kahjuks raha ja veel kord raha.

30. märtsil osalen Otepää-Tartu maratonil,  oma lolluse pärast ei jookse maratoni vaid poolmaratoni. Saab hea treeningu joosta, ühtlasi saan testida ennast. Plaan lihtne, joosta poolmaraton plaanitava Riia maratoni tempos, eks näib kas õnnestub või mitte.

Aga põdeda pole ka mõtet, aega Riia maratoniks on veel piisavalt.

Taas trenni lainel.

Märkamatult on möödunud september, oktoober ja ka november. Pole nagu erilist midagi nende kuude kohta kirjutada. 

Kogu septembri ravisin oma vigastust. Joosta ei saanud, treening vahendiks oli sõudeergomeeter ja veloergomeeter. Sai ikka tundide viisi päevast päeva neid piinatud ja nemad piinasid ka mind. 

Uuest hakkasin jooksma oktoobris. Algul sörkisin  mõne kilomeetri siis natuke rohkem. Esimene pikem jooks oli 10 km. Päris hea katsumus. Puusad läksid valusaks, see maa tundus nii pikk, pikk. Tempo oli madal ja pulss kõrge. Pisitasa jätkasin ja novembri alguseks olin juba rahuldavas seisus aga teekond mingi vormini on veel pikk!

Novembris tõstsin mahtu ja intensiivsust. Lisaks ÜKE ja ujumine. 

Ergomeetrite poole aga ei taha siiani vaadata, kuigi sõudeergomeeter on väga hea treening vahend. 

Järgmisel kevadel osalen Riia maratonil. Sinna juba registreerisin end ära. Sügisel plaanin osaleda mõnel Saksamaa maratonil, millisel ei tea veel aga midagi on silm jäänud.

Alates detsembrist siis juba süsteemne treening kindla sihiga-Riia maraton!

August e. augus

Kogu august oli üks suur vigastus ja ravi. Jooksumisest on alates 04.augustist asi väga kaugel.

Aga vahest tuleb ka täitsa põhjas olla. Siis saad aru, ega elu ei seisne jooksmises. 

Vigastuse laineharjal purjetan septembrisse, selleks aastaks tõenäoliselt maratonidel ja rahvajooksudel joon all. Peab alustama nullist. 

Pole midagi teha, nii mõnigi unistuste maraton lükkub edasi. Aga unistused jäävad ja neid ei võta minult mitte keegi!!!

Kõigile head Tallinna maratoni!

Keila Poolmaraton 28.07.2012

Keilas käidud ja ka poolmaraton joostud. 

Jooks toimus kuumades oludes, vist +30C, kohutavalt palav oli küll. See aasta pole siiani suve olnud aga laupäeval ikka ilmataat lajatas seda sooja. Tänu soojale oli ka tulemus plaanitust kehvem. 

Ise plaanisin joosta aega tund ja neljakümmend minuti. Esimene pool läks nii nagu plaanisin, kuni 13 km olin veel omas graafikus aga siis tegi kuumus oma. Läks raskeks. Eriti raske oli 15-18 km, no ei jõua ja kõik. Pargi vahel joostes taastusin ja suutsin jälle tempot tõsta. Kokku läks aega 01:43:32 

Korralduse poolest oli kõik üliheal tasemel. Ei ühtegi halba sõna korraldajatele. Minu meelest üks parim poolmaraton Eestis.

Üldiselt jäin jooksuga rahule, pole viimasel ajal eriti tugevalt treeninud, ravin oma jalgu. Imelikul kombel polnud aga jalad kõige hullemad, peale jooksu isegi ei valutanud. Paistab, et ravi toimib.

See aasta plaanis Berliini maraton, äkki loob veel midagi aga kuidas midagi luua ei tea, mõistus otsas.

Stockholmi maraton. 02.06.2012.a

Stockholmist tagasi! 

Maraton oli raske, siiani üks raskemaid maratone. Raskusi ei tekitanud rada vaid ilmastik. Sellise ilmaga vist koera ka ei aeta õue aga mina lähen jooksma. Muidugi dressidest oli kaasa ainult lühike riietus. Karm väga karm tundus see maraton tulevat.

Ilm oli külm, sadas pidevalt vihma, õhutemperatuur oli +3...+8 C. Kõige hullem oli tuul, mis kohati puhus 18m/s. Ja nagu ikka tuul oli kõige raskematel lõikudel vastu. 

Esimese poole maratonist jooksin plaanitud tempoga, külm oli aga keha ja jalad töötasid.

Kui oli joostud 25km tegi külm oma töö. Keha muutus kangeks, jalad tuimaks. Tempo hakkas langema, proovisin tempot tõsta aga ei saanud. Mingil hetkel möödusid 3:30 tempo tegijad. Proovisin siis nende taga joosta aga ei, nende tempos suutsin püsida vaid 2-3km. Olemine läks aina hullemaks.

Viimased 15km maratonist jooksin ja lõdisesin külmast. 12km enne lõppu ei saanud enam juua, käed värisesid, tops ei püsinud käes, nii külm oli. Seisma ka ei tahtnud jääda, kartsin, et kui seisma jään siis ma ei ole võimeline edasi jooksma. Viimased 6km eriti hullud, jalad olid külmast täiesti tundetud aga tahet joosta edasi oli. Mida enam lõpu poole seda rohkem möödusin teistest, ju neil oli veel kehvem, kui minul. Mõte oli üks ja ainus, ma pean lõpuni jooksma, ma suudan seda, aeg ei ole oluline.

Nii ma siis külmetasin ja mõtlesin oma mõtteid kuni lõpuni. Lõpus oli ikka päris tühi tunne aga  mingi rahuldus ka. Ikkagi lõpetasin!

Ruttu kuivad riided selga, üritasin sooja kohvi juua, see just hästi ei õnnestunud, midagi ikka jõudis kõhtu, enamus loksus maha, käed värisesid nagu joodikul. Ei ma nautinud seal staadionil mingit melu, tahtsin hotelli ja sooja vanni. Seda ma ka tunnikese pärast sain. 

Mõni tund hiljem oli olemine klaar! Maraton ja ilm ei tundunud enam nii kohutavad! Elu oli jälle ilus!

Maratoni läbisin 03:35:01, arvestades neid olusi ja vigastust, polnud kõige hullem! Oleks võinud kehvemini minna.

Mis ma õppisin sellest maratonist?

1. Alati tuleb võtta soojemad riided kaasa!

2. Ilm ei ole kehv, riietus peab vastama ilmale!

3. Tingimused on kõigile ühesugused, tulemus sõltub ainult endast ja hetke vormist!

4. Nüüd võtan alati väikse pullo kaasa!

5. Alati ei pea jooksma aega, tähtis on tervena lõpetada.

Praegu taastun maratonist. Jätkan vigastuse ravimist. Juuni lasen lõdvemalt, alates juulist hakkan valmistuma Berliini maratoniks, loodan ikka seal joosta oma parima aja!

Stockholmi maraon 2012.a läbitud, saaks ainult sooja.